Sammhaaval väga hea hariduse poole

Alustuseks mõned repliigid hiljuti toimunud vestlustest.

Õpetaja 1: “Ma õpetan 22 tundi nädalas, parandan koduseid töid, juhendan uurimistöid, kohtun lapsevanematega, loon uut ainekava, osalen koosolekutel, asendan haigeks jäänud kolleegi jne. Kuidas ma peaksin selle kõige kõrvalt leidma aega enda arendamiseks?”

Õpetaja 2: “Ma olen töötanud õpetajana üle 20 aasta. Mul on omad töövõtted juba ammu olemas. Miks ma pean teie koolitusel osalema? Miks te õpetajaid niimoodi kiusate?”

Koolijuht: “Kahjuks ma ei tunne ühtegi õpetajat, kes jaksaks areneda.”

Need tsitaadid peegeldavad hetkeolukorda paljudes Eesti koolides. Kuidas vastata sellistele küsimustele? Miks on õpetajate areng oluline ja miks peaks selle jaoks aega leiduma, arvestades kõiki teisi kohustusi?

Õppimise toetamine, lähtudes õppijate vajadustest

PISA testi tulemuste põhjal on meie õpilased rahvusvaheliselt väga edukad. Selle taga on õpilaste, õpetajate ja koolijuhtide pikaajaline pühendunud töö, perede toetus ja hariduse väärtustamine kultuuris. Kuid kas see tähendab, et kõik on korras ja võib vanaviisi jätkata? Mitte päris.

Üks haridusvaldkonna eesmärke on liikuda õppijakeskse õppe suunas (arengukava 2021-2035). See tähendab, et tuleb paremini arvestada iga õppija individuaalsete eripärade ja arenguvajadustega. Kuigi see võib tunduda keeruline, on see kogemuste põhjal siiski teostatav.

Õppijakeskne õpe põhineb tänapäevasel teaduspõhisel arusaamal õppimisest ja arengust. Isemääramisteooria järgi on õppijal kolm põhivajadust: kompetentsus, seotus ja autonoomia.

1. Kompetentsus: Õppija peab tundma, et ta suudab täita õpetaja ootusi. Kui Anne tunneb, et ei suuda õppida samas tempos kui klassikaaslased, jääb tema vajadus tunda end kompetentsena rahuldamata.

2. Seotus: Õppija peaks tundma, et ta on kooli oodatud ja väärtustatud. Kui Sandril pole koolis ühtegi sõpra ja teda pidevalt kiusatakse, takistab see õppimist.

3. Autonoomia: Õppija peaks saama teatud määral valida, kuidas ja mida ta õpib. Kui Kadri tunneb, et tal pole õppimisel sõnaõigust, jääb tema autonoomia vajadus rahuldamata.

Need on õppija põhivajadused, mida koolis peaks arvestama. Lisaks on veel rida õppimise ja arengu alusprintsiipe, mida tuleb samuti silmas pidada. Näiteks:

• Uute ideede mõistmiseks seostavad õpilased neid oma varasemate teadmistega. Näide: murdude liitmisel peab õppija teadma, mida tähendavad ½ ja ¼ (muidu võib ta arvata, et ½ + ¼ võrdub 2/6-ga).

• Teatud faktide salvestamine pikaajalisse mällu aitab probleeme lahendada ja vabastab töömälu ressursse. Näide: tekstülesannete lahendamine on lihtsam, kui õpilane teab korrutustabelit peast.

• Õppija motivatsiooni toetab ülesannete sobiv raskusaste. Näide: liiga lihtsad või liiga rasked ülesanded pärsivad õppija motivatsiooni.

Neid alusprintsiipe on veelgi, kuid meie praeguses koolisüsteemis on keeruline neid kõiki arvestada. Siiski, paljud õpetajad on hakanud teadlikult tegema muudatusi, et paremini arvestada õppijate vajadustega.

Muudatused on olulised mitte ainult arengukavade tõttu, vaid ka seetõttu, et need loovad loomulikuma keskkonna õppimiseks ja õpetamiseks. Praegu on õpetajate stress kõrge ja õpilaste rahulolu madal (ainult 20% 8. klassi õpilastest on oma kooliga rahul). Meil on võimalik liikuda suunas, kus õpetajate stress väheneb ja õpilaste rahulolu suureneb.

Tõenduspõhised muudatused õpetamises

Õpikeskkonnas ja õpetamismeetodites on vaja teha muudatusi, mis peaksid olema tõenduspõhised. Õpetaja saab teha muudatusi, mis põhinevad andmetel ja uuringutel, sealhulgas õppija põhivajadustel ja õppimise alusprintsiipidel. Sellisel juhul võib eeldada positiivset mõju õpilaste arengule. Näiteks:

• Õppimise alusprintsiip: Kuna töömälu on piiratud, vajavad õpilased probleemide lahendamisel kognitiivset tuge. Efektiivsed viisid selleks on lahenduste mudeldamine ja oma mõtlemise kuuldavaks tegemine.

• Õpetaja arengusamm: Juhendan õpilasi kolmes etapis: esmalt näitan, kuidas ülesannet lahendada („mina teen“), seejärel juhendan õpilasi ja kordame samm-sammult protsessi („meie teeme“), ning lõpuks lasen õpilastel ülesande iseseisvalt lahendada („teie teete“).

Arengusammude programmis on teadlased ja kogenud õpetajad sõnastanud üle 100 väikese, tõenduspõhise sammu, mis kirjeldavad, kuidas paremini arvestada õppijate vajadustega: kuidas luua paremat õpikeskkonda, soodustada kaasamõtlemist ja pingutust, kavandada iseseisvat tööd, anda kasulikku tagasisidet ning toetada ennast juhtiva õppija kujunemist.

Vaatame veel ühte näidet reaalsest klassiruumist. Kaija Seepter, füüsikaõpetaja, märkas, et tema õpilased kardavad eksida ja loodavad liiga palju tema peale. Ta töötas välja lihtsa enesehindamise tööriista, et iga õpilane saaks reflekteerida, mida ta juba oskab ja mida peab veel harjutama. Järgmiseks hakkas Kaija andma õpilastele ülesandeid, mis nõuavad parajat pingutust. See muutis klassi dünaamikat. Ühed õpilased lahendasid keerulisemaid ülesandeid iseseisvalt, teised tegid koostööd rühmas ja Kaija töötas samal ajal aeglasemate õppijatega. “Et ei oleks nii, et mina olen klassi ees, nemad istuvad – kõik teeme ühte ja sama, aga mõnel on lihtsalt igav, tal on ammu tehtud ja ootab teiste järgi… Ja aeglasemad õppijad üritavad siis kõigest hingest püsida selles keskmises tempos, mille sa õpetajana oled valinud.” Kaija kogemusest saad lähemalt lugeda siin.

Õpetajate areng

Selleks, et teha õpetamises tõenduspõhiseid muudatusi, vajavad õpetajad kvaliteetset toetust. Direktorid ja õppejuhid võiksid mõelda: „Me juba toetame õpetajate arengut, meil toimuvad täienduskoolitused.” Küsimus on aga selles, kas need koolitused toovad tegelikku kasu: kas õpetamise kvaliteet paraneb ja kas õppijate jaoks muutub midagi paremaks?

Uuringud on aidanud selgitada, kuidas tõhus täienduskoolitus peaks olema üles ehitatud. Peps Mccrea on kokku võtnud kuus mehhanismi, mis on vajalikud õpetaja arengu toetamiseks:

1. Vajadustele vastamine - arvesta õpetaja konteksti ja reaalseid vajadusi.

2. Mõistmine - aita õpetajal paremini mõista õpetamise ja õppimise alusprintsiipe.

3. Nägemine - tutvusta õpetajale näiteid, kuidas neid printsiipe klassis rakendada.

4. Harjutamine - aita õpetajal neid õpetamisviise proovida ja kohandada.

5. Harjumuse loomine - aita õpetajal uusi harjumusi kujundada.

6. Vastutamine - toeta õpetaja valikuid kogu protsessi vältel.

Arengusammude programm, kus üks õpetaja toetab teise arengut, viib läbi tunnivaatlusi, annab konkreetset tagasisidet ja aitab uusi õpetamisviise harjutada, on üks tõhus mudel õpetajate arengu toetamiseks. Kindlasti on ka teisi viise, kuid oluline on, et need kuus mehhanismi oleksid alati kaasatud.

Õpetajate arengu toetamine sellisel viisil on parim investeering, mida kool saab teha. Sellest saavad kasu nii praegused kui ka tulevased õpilased.

Eesti on väike riik ja meie suurim vara on inimesed. Iga laps on hindamatu väärtusega. Püüdkem samm-sammult liikuda selle poole, et meil oleksid koolid, kus lapsed mitte ainult ei pea, vaid tahavad käia – kus nende õppimine ja areng on parimal viisil toetatud.

NB! Veel on viimane võimalus liituda Arengusammude programmiga. Aastapikkune koolitus õppejuhtidele ja kogenud õpetajatele, kes on huvitatud õpipartnerluse rakendamisest oma koolis, algab 19.-20. septembril. Huvi korral võta ühendust Terjega: terje@arengusammud.ee.

Lisalugemist

Õppimise põhialuste kohta: The Science of Learning