Õpetaja – mitte robot või AI

Üks suurem teema, millega te aasta jooksul tegelesite, oli see, kuidas õpilastega tunnis rohkem vastutust jagada. Kuidas selleni jõudsite?

Ühel hetkel tundsime Terjega, et õpilased loodavad tunnis liialt minu peale. Mina klassi ees muudkui teen ja räägin ja… Avastasime, et õpilased ei suudagi ise mõnda ülesannet teha – nad ootavad ära, et mina ütleks õige vastuse. Et nemad siis ei peaks. Nägime, et nad kardavad eksida, sodivad oma vastuse maha.

Sealt jõudsime enesehindamise vajalikkuseni – see valgusfoor, mis mul tahvli peal ka on. Must, punane, kollane, roheline, sinine. Et julgeda endalt küsida, kus ma hetkel olen oma õppetööga. Muidu võib õpetajana olla keeruline peale käia, et ole hea, hakka nüüd tegema. Aga et õpilased hakkaksid ise rohkem mõtestama, teadvustama, kus nad omadega on, ja saaksid aru, et – okei, mul on vaja nüüd siit edasi minna.

Kas see valgusfoor oli midagi, mis te aasta jooksul välja töötasite?

Me katsetasime seda, jaa. See saigi lihtsalt sellest alguse, et mul oli klassis viis eri värvi markerit. Ja sellest tuli, et kui olen mustas värvis, siis mul ongi täitsa selline tuju, et ma ei tunne üldse, et ma saaks täna õppida. Okei – kui sa julged tunnistada, et sa oled mustas, siis kuidas saaksid nüüd ise teha sammu, et järgmisse etappi liikuda? Et hakata tunnis kaasa tegema midagi?

Punane on juba natuke parem, et ma olen kohal ja mõtlen kaasa, aga teha nagu ikka ei tahaks midagi. Kollane on 50/50 – juba teen ja toimetan ka. Roheline on umbes 75% – mul läheb tänane õppetöö täitsa hästi, aga natuke vajaks veel harjutamist. Ja sinisega tuli meil hea mõte: kui sinine, siis mul on teema nii selge, et võin – hops – tulla abiõpetajaks. Õpilane saabki märku anda, et võin minna ja näiteks teisele rühmale ise selgitada, et õpetajalt koormust väiksemaks võtta. Lisaks, kui me õpetame teisi, siis kinnistuvad endal teadmised palju paremini.

Kuidas see märku andmine käis klassis, kus ma omadega olen? Kas küsisite seda õpilastelt?

Oligi nii, et ma aeg-ajalt ütlesin: “Stopp! Vaatame, kus me selle füüsikaülesandega oleme. Kas oskad lahendada või mitte?” Esialgu nad olid hästi vaikselt, ei julgenud ennast avada, igaüks nokitses rohkem omaette. Mõtlesin – okei – tahaks midagi kätte saada ka. Siis leppisime kokku: võta üks värviline pliiats – need on neil olemas – ja joonista enda vihikusse pealkirja alla mingi kast või mumm, seda värvi, mis sa tunned. Ainult sina ise tead seda. Kui me järjepidevalt nii tegime, siis ühel hetkel õpilased hakkasidki täiesti avalikult seda jagama. “Mina olen mustas” – ei peljatud enam öelda. See on tegelikult normaalne õppimise osa, kui teadvustame endale, kus me praegusel hetkel oma õppetööga oleme.

Enesehindamise valgusfoor 
tahvli peal

Lisaks sellele said õpilased iga trimestri alguses endale sellise to-do listi, mille nad kleepisid vihikusse, kus olid kirjas trimestri eesmärgid. Ja iga kord, kui midagi uut õppisime, siis tulime ka nende juurde tagasi ja vaatasime, kus me oma eesmärkidega oleme, mis on saavutatud, mis mitte. Nii harjutasime koos võtma õppetöö eest vastutust.

Millega te veel jõudsite aasta jooksul tegeleda?

Õpilastele valikute pakkumine oli ka üks samm, mille ette võtsime. Kui keegi näiteks tundis, et saab mõne teemaga juba iseseisvalt hakkama, siis ma andsin talle keerukamad ülesanded. Ta võis klassiruumist välja minna, ukse taga nendega kätt proovida. Mingi hetk jõudsime isegi sinnamaale, et osad tegid arvestusliku töö ette ära, enne kui oli selleks planeeritud aeg. Kuna need olid üheksandikud, siis said nad edaspidi näiteks sisseastumiskatseteks valmistuda. Ja minul oli klassis väiksem rühm – sain tegeleda just nendega, kes rohkem tähelepanu vajasid. See toimis väga hästi.

Ja sammu mõte oligi, et õpilaste õppetegevust rohkem varieerida?

Kõigile piisavate harjutusvõimaluste pakkumine. Et ei oleks nii, et mina olen klassi ees, nemad istuvad – kõik teeme ühte ja sama, aga mõnel on lihtsalt igav, tal on ammu tehtud ja ootab teiste järgi… Ja aeglasemad õppijad üritavad siis kõigest hingest püsida selles keskmises tempos, mille sa õpetajana oled valinud. Varieerimine võimaldas seda, et – vahepeal Terje käis ka vaatamas ja mõtles, et issand, mis sul siin toimub! – üks punt on ukse taga, lahendavad iseseisvalt keerulisemaid ülesandeid, teine punt on kuskil klassinurgas, lahendavad midagi ühiselt, ja kolmas grupp on siis näiteks need, kellega mina parajasti töötan. Tõesti hästi hakkas toimima see – ka need, kes klassist välja läksid, päriselt tegelesid õppetööga, ei olnud nii, et nüüd ma jutustan ja löön aega surnuks. Nad ise olid huvitatud sellest, et järgmisi asju omandada.

Kas oli ka tunda, et nende tehnikatega – enesehindamise ja valikute pakkumisega – õpilaste arusaamine ainest või nende vastuvõtlikkus paranes? Kuidas seda üldse kraadida õpetajana?

Jaa, ma arvan küll, kasvõi kui me õpitulemusi vaatame, siis – need paranesid. Kusjuures selles mõttes ka, et kuna osad said töö juba varem ära teha, siis mõnikord pakkusin ka “keskmisele” grupile välja, et proovige töö täna ära teha. Vahel õpilane ise ei julge tunnistada, et tegelikult ta oskab juba – siis andsin neile sellise võimaluse, et kui täna töö ebaõnnestub, siis ma ei pane seda hinnet sisse. Saad teistega koos hiljem uuesti teha! See lõi nagu lisavaliku, mis võttis osadel, kellel muidu tekib töö ajal ärevus sisse ja ta tõmbab sellega endal hinnet alla, pinge maha. Ka sellega tulemused paranesid.

Eks need uued tehnikad võtavad ettevalmistuse mõttes õpetajalt esialgu rohkem aega. Aga kui julged katsetada, ise eksida, siis see on täiesti okei. Mina olen alati olnud see inimene – teised vahel peavad seda hullumeelseks –, et kui mingi uus asi tuleb, siis ma ütlen õpilastele ka: teate, ma teen seda esimest korda. Ma olen ka inimene, ma ei ole mingi robot või AI. Õpimegi koos ja katsetame uut metoodikat – kui see ei toimi, siis järgmine kord ei pea seda tegema. Aga proovime ära, vaatame!

Järveküla Kool võttis endale sel aastal suurema eesmärgi õpilaste enesejuhtimist arendada. Kas see teadmine, et kuskil on keegi, kes tegeleb juba praegu teise või neljanda klassi õpilaste kaasamisega õppetöösse ja jagab nendega vastutust, teeb üheksanda klassi õpetaja elu lihtsamaks?

Jaa, me just naersime omavahel, et nüüd, kus juba algklassides seda kõike tehakse, siis kui õpilased kolmandasse kooliastmesse jõuavad, saame meie siin jalgu kõlgutada! Aga tegelikult sooviks järgmisel aastal edasi katsetada neid metoodikaid suurema seltskonnaga ja mitme eri õpetajaga koos. Muidu, praegu ma kohtun üheksandikega kaheks ainetunniks nädalas, aga kui meid oleks juba neli-viis õpetajat, siis võiks olla enam-vähem pooled ainetunnid samade põhimõtete järgi üles ehitatud ja sellest saaks justkui uus normaalsus.

(Ootamatult hakkab mängima Järveküla Kooli kell, milleks on fragment Arvo Pärdi teosest “Spiegel im Spiegel” ja mille rahustavad helilained saadavad järgmist lõiku.)

Mul on ka see unistus, et kõik meie valdkonna õpetajad osaleks teineteise tagasisidestamises. Et kui mul näiteks ainevaldkonna juhina jääks kolmapäev tundidest vabaks, siis saaksin ise käia õpipartnerina teiste tunde vaatamas. Ja sättida siis ühtlasi õpetajatega paika selline regulaarne koosolekuaeg, kus saaksime omavahel järgmisi arengusamme arutada. Sel aastal oli see hästi hea, et Terje käis väljastpoolt tunde vaatlemas, andis sellega aega programmi sisse elada.

Kui laiemalt vaadata füüsika õpetamist, siis kui palju on muutnud õppetööd näiteks juba mainitud AI areng? Kas selle kasutamine on õpilaste hulgas teema?

See on teema ja olen täitsa teadlikult juhtinud sellele ka õpilaste tähelepanu. Mul on telefonis üks naljakas pilt torusiilist, just selleks, et õpetada allikakriitilist mõtlemist. Kui AI käest küsida, kes on torusiil, siis tuleb sealt välja mingi armas roheline elukas, kes elab torude sees ja sööb seal miskit. Ka AI puhul ei saa kõike uskuda. Füüsikaülesannetega oleme proovinud niimoodi, et võtke nüüd oma eri programmid, vaatame, mida AI meile vastuseks annab. Ja vastused tulevad erinevad. Ehk tegelikult ei tee tehisaru asju 100% õigesti ja me oleme koos arutanud, milles ta õnnestub ja milles ta eksib.

Ja mis puutub koduseid töid, siis minu meelest ei ole neid enam väga mõtet anda. Need tehakse AI abiga, see on loogiline. Samamoodi ma ju ise kasutan seda ülesannete genereerimisel, mõtete kogumisel – see hoiab mu tööaega kokku. Ma üldse ei ole väga koduste tööde usku õpetaja, pigem seda meelt, et aktiivne õppimine peab toimuma tunnis. Minuga on vist niimoodi, et tulevad õpilased tundi ja juba ukse taga mõtlevad, et – aa, Kaija! Nüüd peab tunnis mõtlema! – ja ongi aktiivsed 45 minutit, ei ole niisama istumine.

Muredest oleme aasta jooksul palju kuulnud, aga mis on ühe õpetaja elus praegu kõige suuremad rõõmud?

Ma arvan, põhikoolis töötades ongi see, kui õpilasel ühel hetkel sügav huvi tekib aine vastu. Ta tõesti tahabki õppida ja tulebki pärast seda, kui virmalised olid taevas, sinuga vahetunnis rääkima, jääb sellest jutustama. See on see, mis paneb silma särama, kui õpilastel on siiras huvi ja tahe füüsikaga tegeleda.

Või kui sügisel on meil loodusainete nädal ja üheksas klass tuleb vabatahtlikult esimesele klassile füüsikakatseid tegema ja ette näitama. Õhtul mõtled küll, et ei tea, kas hommikul on mul seal klassiruumis kedagi, aga siis tuled ja vaatad, et 15 üheksandikku istuvad reas – ja mõtled, kuhu ma nüüd nad kõik panen. See on äge!

Kaija klassiruumis
Fotode autor: Anno Proosvelt
Valgusfoor ja Torusiili pilt intervjueeritava erakogust

Aitäh – ja palju jõudu Järveküla Koolile ja tulevastele füüsikutele!