Kui Juku ennast ei juhi, siis Juhan ammugi mitte!

Järveküla Kooli suurem õpieesmärk selleks aastaks oli ennastjuhtiva õpilase toetamine. Kust ja kuidas see tekkis? Kas see oli koolijuhi huvi või sündis see koostöös õpetajatega?

See oli väga koostöine otsus. Esialgne sisend tuli õpetajate poolt, et sooviksime liikuda selles suunas ja et ka õppematerjal võiks liikuda selles suunas. Ühel hetkel oli kooli juhtkond samas paadis meiega, ja nii saigi ühiselt aasta eesmärgiks võetud ennastjuhtiva koolipere kasvatamine.

Tundub mõneti ootamatu – teie õpetate teise klassi õpilasi. Kuidas saab üldse nii väikseid lapsi õpetada ennast juhtima? Esmapilgul tundub, et hea, kui sellise klassi enam-vähem hallatavaks saaks, aga nüüd ootame neilt, et nad hakkaksid justkui iseennast reguleerima?

Vastupidi, mina ütleksin, et kolmandas klassis sellega alustada on juba liiga hilja! Tegelikult, kui saaksime algkooli nii-öelda ennastjuhtivaks, siis see tähendaks, et teises ja kolmandas kooliastmes võiksime juba sisuga tegeleda. Kui õnnestuks õppimise strateegiad varakult lapsele selgeks õpetada, nii et ta võtaks need endaga kaasa ja liiguks nendega edasi olenemata õppeainest või klassist, siis see oleks lapse õpetamise mõttes ideaal.

Aga mida see siis ikkagi täpselt tähendab või kuidas jõuda selleni, et nii noor õppija hakkab ise teadlikult oma õppeprotsessi jälgima ja kujundama?

Minu õppeaasta algas arengusammuga: tegevuskava loomine iseseisvaks tööks. Selleks, et anda õppijale võimalus olla ennastjuhtiv ja võtta rohkem vastutust, peab ta kõigepealt teadma, milline on see aeg, mida ta saab kasutada selleks, et soovitud eesmärgini jõuda. Alustasime nädalaplaanidega, kus õpilasel oli terve nädal nii-öelda lahti kirjutatud ja ta sai ise teha valikuid, millal ta mingi õppeülesandega tegeleb, kellega koos ta seda teeb või kas ta teeb seda iseseisvalt. 

Kuna meil Järveküla Koolis on suurepärane võimalus kasutada ka abiõpetajat, siis meil oli selliseid tunde, kus osad õpilased soovisid näiteks koridoris õpipesades koos kaaslasega arutleda ja ülesandeid lahendada. Oli lapsi, kes tahtsid täielikku vaikust, nemad palusid siis hoopis “kollasel” alal tööd teha. Ja nädala lõpus oli eraldi aeg planeeritud, kus saime nädalaplaani üle vaadata, et välja selgitada, mis on tehtud ja millised tegevused on vaja järgmisesse nädalasse planeerida. Andsime hinnangu oma tööle.

Näide Järveküla Kooli koridoris olevate õpipesade kasutamisest. Ühiselt valmib uurimistöö.

Sisuliselt, kui me siiani oleme haridussüsteemis teinud tööd nii, et töökava on ainult õpetajal, siis nüüd, pärast Arengusammude programmis osalemist, on muutunud see, et ma jagan kõike nii õppijaga kui ka lapsevanemaga. Minu tööplaan on saanud ka lapse tööplaaniks.

Ja seda kõike teise klassi õpilastega?

Tegelikult juba esimese klassiga.

Ja kui nad vaatavad tahvli pealt seda mudelit, siis nad saavad aru, mida tähendavad sõnad “eesmärk”, “planeerin” ja “refleksioon”?

Jaa! Meil on ka lapsi, kes osutavad mudelile, et ma olen pidevalt siin… Siin olen hädas! Aga on ka lapsi, kellele ma mõnikord tunni alguses ei sõnasta eesmärki ja siis nad annavad mulle märku: “Mis meie eesmärk oli?” Kui ma kasvõi ühe etapi vahelt ära unustan, siis nad kohe teatavad, et see on puudu. Või siis näiteks vastuselehtedega on vahel nii, et kui nad on oma töödega erinevatel kaugustel ja ei saa kohe tagasisidet, siis nad küsivad: “Õpetaja, kus on vastuselehed?” Nad on selles mõttes tänuväärseks koostööpartneriks, kes aitavad vajalikul tegevusel silma peal hoida.

Mul on üldse vedanud Järveküla Kooliga, kus lapsed on koostöised, vanemad on koostöised… See käib mul arenguvestlustelt ka läbi, kui ma viin vanemad kurssi laste tööplaaniga. Üks isa hästi vahvalt ütles: "Ma kuulan teid ja saan aru, et ma pean iga päev töö juures täiskasvanutega sama asja tegema – alustage just nimelt siit, siis on mul hiljem kergem!” Selline isa siiras tagasiside.

Aga milline oli teie alguspunkt sel õppeaastal? Milles seisneb õpilaste jaoks kõige suurem muutus pärast aastast tegevuskavadega harjutamist?

Kui me sügisel alustasime, siis meil oli koolikülastus Rocca al Mare kooli – täpsemalt Roostiku kooli. Seal me nägime, et lapsed toimetavad iseseisvalt. Kui me tagasi tulime, siis ma sain aru, et minu õpetamispraktikas on lapsed minust sõltuvad, kahjuks. Ja sain aru, et see on üks asi, mida ma pean muutma. Nüüd, kui te küsite, mis on muutunud, siis mulle tundub, et nad enam minust ei sõltu nii palju.

Eriti vahvad ongi need korrad, kui meil on nädalaplaan tehtud ja tunnikell heliseb – siis nad isegi ei oota enam. Meil on olnud selliseid tunde, kus juba 20 minutit töö käib ja siis laps küsib üle klassi: “Aga kus Merike on?” Nad isegi ei märka enam, kui õpetajat klassiruumis ei ole – mina olin samal ajal ukse taga õpipesas, kuulasin kodulugemist. Õpilased on nii tööprotsessis sees.

Mul on tunne, et sain oma sügisese probleemi, sõltuvuse õpetajast – ainult õpetaja teab, mis on töökavas, ainult õpetaja teab, mis on õpiväljund – sel viisil kuidagi lahendatud. Varasemalt ma ei osanud tegevusi tunnis selliselt jagada, teadvustada ja sõnastada, et need muutuksid lapsele arusaadavaks, et õpiülesanded oleksid päriselt tema toimetus ja tegemine, tema eesmärk selles tunnis.

Selle muutuse võin ma kindlasti välja tuua praegusest aastast, et õpilased usaldavad ennast rohkem – kui ma olen suutnud teha hea tegevusplaani. Mis on eesmärk, milliste tegevustega sinna jõuda, mis on ajaline ressurss, millised on õppevahendid, kas teen rühmatööd või sooritan ülesanded individuaalselt, kas on suuline või kirjalik ülesanne, kuidas saan tagasisidet? 

Kas mõne arengusammu võib veel välja tuua, mis teil aasta jooksul Terjega kuidagi esile tõusis?

Kuidas parandada õpilaste ülesannetest arusaamise võimet. Kuidas seda kasvatada, ärgitades neid iseendale küsimusi esitama. Kasutasin seda arengusammu eri ainetundides, kus õpilastel tekkis probleeme tööjuhendi mõistmisel, sageli raskemate ülesannete puhul. Siis on abiks, kui õpilased endalt enne alustamist küsivad: "Kas ma saan ülesandest aru?" "Mida ma pean tegema?" "Millised töövahendid mul on kasutada?" "Kui palju mul on aega töö tegemiseks?" Mõnel juhul on hea juhend oma sõnadega ümber sõnastada. Näiteks: "Ma pean selles harjutuses lüngad täitma." Mõnel juhul aitab, kui tööjuhendit pinginaabrile kirjeldada: "Kui mul on see harjutus tehtud, siis on mul kõikides lünkades tegusõna."

Selle arengusammuga oli veel selline lugu, et Terje sõnastas selle minu jaoks ise. Kuna programm võimaldab ka sellist varianti, et õpipartner mugandab samme vastavalt õpetaja arenguvajadustele, siis jõudsime just sellise ülesande püstituseni. Mis on väga hea, sest võimaldab õpetajal ja tema õpipartneril suunata arengusammu hästi sihitult konkreetsele murele klassis. Kuidas aidata õpilastel endale küsimusi formuleerida, et nad saaksid aru, mis ülesannet nad hakkavad tegema?

Kas see oli õpilastele tuttav praktika? Või kuidas selline ülesande “reflekteerimine” neile mõjus

See algas hästi suure segadusega lapse jaoks. Õppija ei saanud algul aru, miks on vaja selleks eraldi aega raisata. Ma palusin vahel ka nende reflekteerivate küsimuste puhul pliiatseid mitte kätte võtta. Mitte ühtegi kirjutusvahendit ei tohtinud käes olla, et nad keskenduksid ainult juhendile. Ja väga sageli tekkisid olukorrad, kus see pliiats oli ikkagi õpilasel käes ja juba nad alustasid ülesande sooritamist. Probleemid ilmnesid siis, kui hakkasime vastuseid kontrollima. Kui nad ei olnud lugenud juhendit piisavalt, ei olnud märganud ühte või teist nüanssi, siis tulemus valmistas hiljem pettumuse. 

Varasemalt oligi nii, et õpilased alustasid kohe, kui ma teada andsin, millist ülesannet sooritada – lk 14, harjutus 2! Nad ei võtnud aega reflekteerimiseks, mis jällegi on mulle signaal, et ma ei olnud neile seda aega andnud.

Mäletan oma koolipõlvest, et mina täpselt niimoodi tegingi. Oli tahvlil lehekülg 14, harjutus 2 – kohe kiiresti tegema! Aga mõte on siis selles, et enne kui harjutust sooritama hakkan, peaksin kõigepealt endalt küsima, kas olen harjutusest õigesti aru saanud?

Just, juhendi lugemine ja mõistmine! Oli selliseid tunde, kus palusin juhendil näiteks tegusõnad alla joonida või hüüumärgi juurde panna: “Ole kena, kui ülesanne on sooritatud, loe veel ühe korra see hüüumärgiga tööjuhendi osa läbi!” Siis lähen tagasi juhendi juurde ja näiteks avastangi, et ühe osa ülesandest olen ära teinud, aga see oli kaheosaline. Muidu tuleb see välja alles siis, kui hakkame vastuseid üle vaatama – ja laps on õnnetu.

Kui kaua võtab aega sellise asja sisseharjutamine? Tundub, jällegi, et see on vajalik oskus mitte ainult teise klassi õpilastele, vaid ka täiskasvanutele.

Klassiõpetajana on mul see eelis, et samad lapsed on mul väga erinevates ainetes olemas. Saan seda harjutada erinevates ainetundides. Näiteks käelise tegevuse tunnis palun vahel juhendi valjuhäälselt üle rääkida: "Täna on tunni eesmärgiks paberi pind ühtlaselt katta, kasutades ainult sooje värve." Või sõnastada selle, kuhu õpilane võiks välja jõuda: "Tunni lõpuks on mul töö peal pihlakaoks". Kui võrrelda klassiõpetaja tööd aineõpetajaga, kes näeb last võib-olla ainult korra nädalas või kaks korda nädalas, siis on selge, et seal on õpilase jaoks unustamise protsess vahel. Kuna mina näen neid kogu aeg, siis võin öelda, et harjumuse tekkeks on vaja kaks nädalat kindlasti. See on ka see intervall, millega Terje käib meil tunde vaatlemas. Kahe nädala vaates võin öelda, et mingit muutust me juba näeme.

Aga kindlasti ei jõua muutus nii kiiresti juurduda, harjumuseks saada – see võtab aega. See on väljakutse ka mulle endale. Meil ju kasvab peale visuaalne põlvkond. Kui ma visuaalselt ei kuva õpilasele, kuidas me liikuma hakkame või mis on tänase tunni eesmärk või mis on need küsimused, mida enesele esitada… See visuaalne pool peab olema, kindlasti, need küsimused peavad olema kuvatud terve tunni jooksul tahvlile. See aitab neid – ja mind ka.

Nüüd me poolteist kuud jõudsime tegeleda enesele küsimuste esitamisega eri ainetundides. See oli mulle meeldiv üllatus, et nad said enamjaolt hakkama. Kuna peaksime nende arengusammudega jõudma kõikide õppijateni ning päris lõpuni see antud juhul veel ei õnnestunud, siis saan sellega veel edasi töötada.

Mis järgmisel aastal edasi saab? Kas Järveküla Kool jätkab samal liinil või on seda veel vara öelda

Ääretult oluline on siin õpetajatevaheline koostöö. Sellel aastal oli meil Terje, kes aitas programmi meieni tuua ja viis läbi tunnivaatluseid. Järgmisel aastal tuleb õpetajate võrgustikku nii palju arendada ja edendada, et see toimuks vabatahtlikult. Mina usun vabatahtlikkusse – õpetaja vaba soov ja tahe meeskonnaga liituda on oluline, et me saaks õpetamispraktikaid oma väikese kogukonna sees jagada. Õpetajate omavahelised tunnikülastused ja tunnivaatlused on saanud hoopis teise tähenduse minu jaoks – kui varasemalt olid need pigem kontrollivas võtmes, siis nüüd on see koolikultuuri muutus, et õpetaja jagab niimoodi kogemusi oma kolleegiga. Sellist kultuuri oleks vaja veel edendada, julgemalt, jõulisemalt.

Õpetajatel on olnud päris tormiline aasta, kui väljastpoolt vaadata: streik, üleminek eestikeelsele õppele, segadused eksamitarkvaraga, jätkuv õpetajate puudus, suur ülekoormus – mis on kõige suurem murekoht seestpoolt vaadates? Ja mis on kõige suurem rõõm õpetajaks olemise juures

Alustan raskustest: väljakutse on see, et meil on valikuid laual väga palju. Ehk siis, õpetaja töölaual on tohutu hulk tööülesandeid ja me peame väga oskuslikult valima, mida sinna jätta ja mille saame sealt ära tõsta. Seda oskust on vaja treenida, oleme sel aastal palju arutlenud selle üle kolleegide ja juhtkonnaga. Selle tööülesande teen – aga seda ma hetkel ei jaksa teha. See oskus tuleb ajapikku. Aga kui õpetaja on võtnud eesmärgiks ka enesearengu, lisaks sellele, et ta last arendab, siis ei tohi neid arengusamme laua pealt ära tõsta. Need ei tohi olla selle sedeli peal, mille ma ära tõstan. Kuidas õpetajat julgustada tegema seda valikut, et ka tema enda areng ja arenguga tegelemine jääks lauale, et ta seda ära ei lükkaks laua pealt – see on suur väljakutse.

Aga mis rõõmustab?

Õpetajal on nii palju autonoomsust, mis mulle väga meeldib. Ma saan kaasa rääkida erinevate valikute juures. Olgu see siis näiteks õppekirjandus või et me ei ole kohustatud töövihikut kaanest kaaneni läbi lahendama. Meil on õppekäike väga palju võimalik õppetöösse integreerida. Mind usaldatakse selle juures, see on hea tunne.

Ja ääretult tänuväärne on see, et me Arengusammude programmiga liitusime. Üksikutel koolitustel küsitakse pärast, milline oli selle mõju õppetööle. Kas see, mida õpetaja oma õpetamispraktikas on muutnud, on jõudnud päriselt õppijani? Mitte lihtsalt, et sain koolituselt ühe mapi, panin kapi peale ja – tunnistus on EHISesse sisse kantud.

Arengusammude programmis osaledes saan ise teha väga palju valikuid. Kuigi olen juba üle 20 aasta koolis olnud, näen menüüd lahti võttes, et teha on veel küllaga. Enne pensionile minekut saan veel tublisti oma arenguga tegeleda!

Te olete ju ometigi meisterõpetaja?

Jah, ja ometigi!

Portreefotol: Merike Sepp, foto autor Anno Proosvelt
Muud visuaalid pärinevad Merike Sepa erakogust