Urmase ja Liia lugu – kuidas kaasata tunnis ka neid õpilasi, kes ei tiku õpetaja küsimustele vastama?

Tegelikult on Urmas tänaseks koolis bioloogiat õpetanud 28 aastat. Ühe arengusammuna, mille kallal veel tööd teha, võttis ta koos Liiaga ette rohkemate õpilaste tundi kaasamise.

Urmas: Tavaline on ju see, et kui õpetaja klassis midagi küsib, siis vastavad kiiremad või selles aines targemad, kes tahavadki kaasa lüüa. Ja need, kes reageerivad aeglasemalt või kardavad, et vastavad valesti, ei julgegi midagi öelda. Üks viis, kuidas anda sellistele õpilastele rohkem võimalust, on näiteks teha pärast küsimist pikem paus. Ei saa küll kellelgi kiiremal vastamist keelata, aga saab anda pisut rohkem aega vastuse otsimiseks ja lasta avaldada ka neil oma arvamust, kes muidu hoobilt kätt ei tõstaks. Või teine võimalus on see, et ma õpetajana küsingi teadlikult neid, kes tavaliselt sõna ei võta, juhuslikkuse alusel.

Liia: Ma lisaks juurde, et ta selgitas seda sammu ka õpilastele mitu korda tunni jooksul: “Ma ei küsi kohe teid, vaid küsin ka teisi, et aru saada, kuidas nemad mõtlevad.” Minu arvates see selgitus on hästi oluline, et õpilased saaksid aru ja et neil ei tekiks tunnet: ”Aga ma ju tean, miks ma ei või vastata?” Ja selle arengusammu tunnivaatlusel ma nägin küll, et klass oli tunduvalt rohkem kaasatud. Need õpilased ka, kes võib-olla aeg-ajalt… meil küll Tamme Gümnaasiumis mitte ükski õpilane ei sahkerda, eks, mitte kunagi (naerab). Aga no need, kes võiksid teoreetiliselt sahkerdada… et ka nemad olid mõttega kaasas.”

Nii Urmas kui Liia rõhutavad, et pistelise küsimise puhul on oluline, et suhted klassiga oleksid sõbralikud. Muidu on ärksuse asemel hirm kerge tekkima. Teise suurema teemana valisid nad Arengusammude programmist aga tundide parema eesmärgistamise. Et lisaks üldistele ja, nagu Urmas ütleb, maailmaparanduslikele eesmärkidele klassiruumis, nagu huvi tekitamine bioloogia vastu, meediapädevus ja keskkonnahoid, saaksid korraliku alguse ja lõpu ka konkreetsed tunnid.

Urmas: Kuidas seda soodustada, et õpilane midagi tunnist kaasa võtab? Aeg-ajalt tekib õpetajana kiusatus, kui kell hakkab tunni lõpule lähenema, et paneks asjad kokku ja jätkaks järgmine kord. Aga see ülekordamise hetk on oluline. Ma ise olen küll selline, et vahel võin jätta, nagu Liia ütleb, lennuki maandamata. Oli tore, tegime – ja võib-olla oligi tore – aga noh, ma ei võtnud seda tundi korralikult kokku.

Liia: Sest nagu pedagoogikast teame, ülekordamine peaks aitama teadmisi kinnistada.

Urmas: Ma ütleks, et võib-olla kogu see programm annab sellistele asjadele natuke süsteemsema lähenemise, rõhutab, et õppeprotsessidel oleksid algused ja lõpud.

Liia: Olles ise õpetaja, on juhendajana see äge, et paralleelselt hakkad ka enese tunde selle pilguga vaatama. Ja mulle väga meeldis see, kui Urmas käis omakorda minu tundi vaatlemas. Alguses mõtlesin, et appikene, kuidas ma nüüd ise selle kõigega hakkama saan.

Urmas: Leppisime kokku, et vaatan samu asju, mida tema oli minu tunnis jälginud, eesmärgistamist ja tunni kokku võtmist – mida ta, pagan, muidugi tegi (naerab).

Tunnivaatlused ja tagasisidekohtumised ning kahtlemata ka õpetamist puudutavad arutelud jätkuvad Tartu Tamme Gümnaasiumis ka uuel aastal. Liia, kes ise õpetab ajalugu, jätkab kokku kolme õpetaja juhendamist, mida toetab rahaliselt ka kool. Aga kuidas on lood Urmasega, kas ta kaaluks praeguse kogemuse pealt ise kellelegi õpipartneriks hakkamist?

Urmas: Ma arvan küll, et kaaluksin. Kuna meil on üldse kombeks siin üksteise tunde külastada, siis miks mitte, kui juba kellegi tunde vaatlemas käia, võtta aluseks mingi kindel struktuur.