Näidisjuhtum. Õpetaja arengule tagala loomine: St Luke's põhikool Inglismaal

Kõigepealt veidi taustast. Võiks öelda, et esimesel aastal pärast õpetajate arenguprogrammi käivitamist minu koolis oli selle mõju õpetamisele ja õppimisele üpriski tajutav. Kooli direktor võttis isegi asja kasulikkust nähes seisukoha: “Oleks vaja, et õpetajate üks-ühele juhendamist väärtustataks samavõrd kui tundide andmist. Õpetajad ei puudu kunagi tunnist, küll aga jäävad ära tunnivaatlused ja tagasisidekohtumised, sest neil on liiga kiire. Juhendamine võiks samuti olla miski, millest ei saa puududa.”

Õpetajate juhendamine St Lukes’i koolis oli läinud kenasti käima. Esiteks, meie õpetajaskond hindas väga pakutud võimalust end arendada – kui ma korraldasin pärast esimest aastat küsitluse, nõustus selle väitega 100% programmis osalejatest. Samuti olin veendunud, et neid juhendavate kolleegide näol on meil tugev tagala, kes on pühendunud õpetajate arengule ning õpetamise ja õppimise taseme tõstmisele meie koolis.

Seda tasub esile tõsta: mitte kõik koolid ei ole sugugi nii heas positsioonis, et neil on agarad juhendajad, toetav direktor ja pedagoogid, kes hindavad kõrgelt võimalust end koolitada lasta. Ja samas, nagu hästi teada, on koolielu ülitihe ja keskmine koolipäev tähendab nii õpetajate kui ka koolijuhtide jaoks pidevat reageerimist kõigele. Koolis ei ole kunagi kaht täiesti sarnast päeva.

Millised käigud võiksid aidata õpetajate juhendamise rohkem fookusesse tuua? Arvestades eelnevaid asjaolusid, kaalusin läbi, mis võiks olla need sammud, mis aitaks võimalikult paljudel õpetajatel programmis täiel määral osaleda, nii et nende koolitamisest oleks maksimaalselt kasu.

1. Aja leidmine

Esiteks, nii õpipartneritele kui ka õpetajatele tuleks võimaldada aega tunnivaatlusteks ja tagasisidekohtumisteks. See oli meie jaoks põhiline mantra koolina, et leiaksime selle aja – ja et osalised saaksid keskenduda teineteiselt õppimisele, ilma et muud asjad vahele segaksid. Leppisime kokku, et kõik osalevad õpetajad teevad nädalas ühe tunni tunniplaanis vähem ja selle asemel on neil tagasisidekohtumine oma õpipartneriga. Niisamuti võimaldasime juhendajatele iganädalased kindlad ajad tundide vaatlusteks ja õpetajatele tagasiside andmiseks.

2. Selge sõnumi saatmine

Teine vajalik samm puudutas kommunikatsiooni. Õigete sõnumite saatmist kõigepealt osalevatele õpetajatele ja siis nende juhendajatele ehk õpipartneritele. Põhilised sõnumid õpetajaskonnale olid, et programm tegeleb õpetaja arengu, mitte tema hindamisega. Just sel põhjusel osalevad meil programmis kõik – alustavatest õpetajatest kuni kogenud meistriteni välja. Samuti jagasin õpetajatega, kui palju ajalist ja rahalist ressurssi kool sellesse programmi panustab ja miks on programm oluline. Nagu on öelnud haridustegelane Dylan William: ”Iga õpetaja peaks end täiendama, mitte sellepärast, et ta pole piisavalt pädev, vaid sellepärast, et ta võiks olla veel pädevam.”

Õpetajate järel oli oluline leida õige häälestus nende õpipartneritele. Selleks sobis hästi üks haridusteadlase Paul Bambrick-Santoyo mõte: “Maailma parimate koolide koridorides nuuskides ilmneb varsti üks vaieldamatu muster: hea kooli ja väga hea kooli vahe ei seisne mitte nende koolide parimates õpetajates; häid õpetajaid on peaaegu igas koolis. Vahe paistab kätte, kui võrrelda koolide parimat õpetajat nõrgima õpetajaga. Kui sinu kooli parim õpetaja on üksik saar, siis on seda ka kõik ülejäänud, triivimas kaugel sellest abist, mis võiks neid paremaks muuta. Aga kui kõik kooli õpetajad jagavad omavahel ja suudavad taasluua seda, mis leiab aset parimate õpetajate klassiruumides, siis tähendab see, et saarte vahele on loodud sillad ja pole klassiruumi, mis sellest ei võidaks.”

See andis meie juhendajatele kätte spikri, miks just nemad olid õpetajaid koolitama valitud ja mis oli nende töö eesmärk. Seejärel vaatasin, et meil oleks ühine vastutus, et programm saaks korralikult ellu viidud. Selleks jagasin õpetajatega programmi kulusid. Õpetajate juhendamine, hoolimata selle suurtest kasudest – see on kahtluseta olnud üks suurimaid tegureid meie kooli kiires arengus ja minu arvates end täielikult tõestanud – on üpris kulukas. Eriti, kui võimaldada sellele piisavalt aega. Kui kokku lugeda kogu tunnivaatluste ja tagasisidekohtumiste peale kulunud aeg ühe aasta jooksul ja arvestada see ümber pedagoogide palkadesse, siis võite numbrit ise ette kujutada. Rääkisin selle kaudu meie vastutusest. Kool on teinud suure investeeringu õpilaste [või ka maksumaksja – toim.] raha eest sellesse programmi panustades, niisiis on meie vastutada, et see tooks ka tulemust. Eriti kuna teame, et õpetamise tase mängib kõige suuremat rolli just vähemate eeldustega õpilaste tulemuste puhul, kes tõeliselt heade õpetajate käe all on võimelised saavutama sama tugevaid tulemusi, kui nende andekamad klassikaaslased.

3. Ajakava kivisse raiumine

Need sõnumid jõudsid pärale, aga sellest üksi muidugi ei piisanud. Üks asi on saada inimesed pardale, hoopis teine asi, kuidas programmi iganädalaselt käigus hoida. See oli iseäranis raske COVIDi ajal, kuna meil oli iga päev õpetajate hulgas puudujaid ja tihti ei leidnud me neile ka asendajaid. Kuidas sellises olukorras tõsta juhendamise tähtsust, nii et see võrduks õpetamise endaga?

Siin aitaski kaasa koolidirektori üleskutse väärtustada tagasisidekohtumisi samavõrd kui koolitunde. Tunnid ei jää ära sellepärast, et nad on kooli tunniplaanis sees: õpetajad peavad olema kindlal ajal kindlas klassiruumis. Mulle tundus, et sama peaks järelikult kehtima tunnivaatluste ja tagasisidekohtumiste puhul.

Selle saavutamiseks lõin eraldi ajakava, lisaks koolitundide omale, nii et iga õpipartner jõuaks kindlasti paar korda nädalas oma juhendatava tundi vaatama. Samuti panime õpetajatele tunniplaani sisse iganädalase tagasisidekohtumise. Sellest sai üks osa nende tööst, nii et selle tunni ajal ei saa neid näiteks kutsuda asendama kellegi teise tundi. Lisaks tunnivaatluste ja tagasisidekohtumiste raiumisele kooli ajakavasse, tekitasin spetsiaalse koha, kus segamatult õpetajate juhendamisega tegeleda. Nii on meil nüüd koolis eraldi arengutuba, kus õpetajad saavad vaikses keskkonnas õppida, õpetada ja omavahel kogemusi jagada.

Meie ootus on, et tagasisidekohtumised toimuvad selles ruumis kokkulepitud ajal. Ehk siis kohtumise ärajätmiseks tuleb saata eraldi e-kiri ja teavitada ka kõiki teisi plaanide muutumisest. See loob arusaama, et kohtumise toimumine ei ole kuidagi kahtluse alla seatav või miski, mida niigi tiheda ajagraafikuga õpetaja peaks igal nädalal uuesti planeerima. Leidsime, et selline töökorraldus suurendas tublisti tagasisidekohtumiste sagedust meie koolis.

4. Kui vaja, siis sekku

Kuigi saime tunnivaatlused ja tagasisidekohtumised kooli tööplaani märgitud, juhtus õpetajate haigestumiste ja koolielu üldise ettearvamatuse tagajärjel ikkagi vahel nii, et asjad ei läinud plaani järgi. Hädaolukordade puhuks oli meil välja töötatud selline juhis, et õpipartnerid võisid mulle kriisist teada anda ja vajadusel sain käia nende eest tundi vaatlemas. Lindistasin need käigud kaameraga üles, nii et selle põhjal sai õpipartner hiljem ikkagi õpetajale tagasisidet anda.

Kokkuvõttes

Me oleme väga uhked selle üle, et oleme oma koolis käima saanud õpetajate arenguprogrammi, mis tõesti võimaldab ruumi ja aega paremaks õpetajaks saamiseks. Aga tahame sellega veelgi edasi liikuda. Hetkel kaalume lisavõimalusi, mis võiksid tulevikus õpetajate juhendamist veelgi lihtsamaks muuta, näiteks kaamerate soetamist kõigile osakondadele, et üles filmida neid osi tundidest, mida juhendaja ei jõua vaatama. Samas eeldame, et pärast COVID’i vaibumist ja õpetajate puudumiste vähenemist, hakkab meie juhendamise süsteem veelgi tugevamaid tulemusi näitama. Põhiline õppetund, mille oleme saanud, on see, et õpetajate juhendamise väärtustamiseks tuleb tunnivaatlused ja tagasisidekohtumised seada ühele pulgale tundide andmisega.