Tiiu ja Lizeti lugu – kuidas essakad keskenduma saada?

Lizett: Alguses oli mul vaja seda kindlust, et keegi ütleb mulle: “Jah, sa teed õiget asja!” Vahepeal noore õpetajana on ikka see tunne, et “No ma ei tea… kas see peaks päris nii olema?” Seepärast Tiiu käis alguses tihedamalt mu tunde külastamas, korra nädalas kindlasti.

Tiiu: Kui Arengusammude programmi seisukohast vaadata, siis need esimesed sammud, kuidas tundi alustada, kuidas ukse peal eraldi lapsi tervitada, olid Lizetil kõik olemas. Eks kui sul on ikka õpetaja kutse, siis on natuke juba loomuses need asjad sees.

Lizett: Aga palju abi sain ka pedagoogilises plaanis, näiteks, et kuidas õpetada lastele siduskirja – Tiiu andis häid nippe. Ja ka klassijuhatamise poole pealt, kui on mingisugused konfliktid laste vahel, on hea kuulda kõrvalseisja arvamust ja nägemust. Võib-olla oled ise vahel nii asjas sees, et mure tundub palju suurem, kui see tegelikult on.

Võiks arvata, et esimese klassi – ehk essakate, nagu neid RAM’is kutsutakse – õpetamise üheks suuremaks väljakutseks on see, kuidas laste tähelepanu saada. Tiiu ja Lizett kinnitavad kui ühest suust, et tähelepanu võitmine ei ole raske, pigem selle hoidmine. Ehk siis Arengusammudena eri rutiinid, mis toetavad tähelepanu hoidmist, suunamist ja üleminekuid. Milliseid kasutavad Tiiu ja Lizett?

Tiiu: Väikeste lastega on nii, et nad ei suuda keskenduda pikalt ühele töölõigule, et oluline ongi erinevate meetodide kasutamine – essakate puhul ka –, kuidas neid kaasas hoida, nii et saaksid õpetajana muudkui järgmise töölõigu rahulikult ette võtta.

Lizett: Et ei tegeldaks sellega, mis õues toimub, mis linnuke mööda lendas, mis sõber teeb. Tuleb hästi mänguliselt lahendada seda, et lapsed tegelekski nüüd 10 minutit ainult oma tööga. Neid rutiine ei mõtle enne tundi välja – pead kohapeal aretama, et mis võiks enam-vähem sobida.

Tiiu: Jah, seal peab tagataskus olema variante, et mis hetkel ma mida kasutada saan.

Lizett: Mina olen hästi liikumispausi-usku. Kui on eesmärk näiteks lugeda tööjuhist, siis panedki sinna sisse vahepeal täiesti suvalistesse kohtadesse: “Nüüd tõuse püsti ja tee niipalju kükke, kui vana sa oled!” See seltskond, kes tublisti läbi luges, hakkavad kükke tegema, teised vaatavad ringi, et – mis asja? Või et: “Mine klassist välja, meil on õpetajate toa juures akvaarium, loe kalad kokku!” Nüüd esimese klassi teisel poolaastal võin ma öelda, et lapsed on hoolikamalt lugema hakanud, sest õpetaja pistab tekstidesse sisse salaülesandeid!

Lisaks mentoritele on Rocca al Mare koolis abiks ka abiklassijuhatajad, nii et noort õpetajat ei jääta üksi. Ka Arengusammude programmi tagasisidekohtumisteks on mentorile ja menteele selleks mõeldud eraldi kohtumisaeg, samas teeb koolielu omad korrektuurid.

Tiiu: Tegelikult on proovitud küll teha tunniplaani niimoodi, et meile jääks kohtumiseks üks ühine ajaaken. Aga noh, näiteks, kui keegi jääb haigeks, siis lähed ju asendama seda tundi. Nii et päriselu ei tule alati plaanidega kaasa.

Lizett: Täitsa alguses oli mõte, et esmaspäeviti seitsmes-kaheksas tund oleks meil Tiiuga ühine aeg. Aga õige varsti selgus, et päeva seitsmes-kaheksas tund, esimese klassi õpetajale… (naerab) no siis sa ei saa tegelikult midagi aru enam!

Tiiu: Jah, alguses on eriti raske. Pisikestel kaob muudkui üks asi ära või teine. Õpetaja võib arvata küll, et nüüd on tunniplaanis auk. Aga tegelikult sa lähed, otsid ujulast mingit asja ja garderoobist järgmist asja ja kellelgi on veel pinal kuskile kadunud. Nii ei ole see vaba tund nii vaba midagi!

Lizett: Nii et eks see aja leidmine on alati selline pusletamine.

Tiiu: Jah, ja samas, elu on ongi üks pusletükkide kokkupanemine!