EVE JA MARI LUGU – mida teha, kui lastel on rohkem küsimusi, kui jõuad vastata?

Mari Virks ja Eve Teder õpetavad Järveküla koolis, mis asub Tallinna külje all Peetris. Nad rääkisid, miks nad valisid esimeseks arengusammuks õpilastele selgete ja konkreetsete tööjuhiste andmise.

MARI: Ühes minu tunnis juhtus nii, et lastel tekkis hästi palju küsimusi ülesande kohta.  Ja ma tundsin, et neid oli 22, et ma ei jõua kõikidele vastata. Lapsed ei suuda end alati niimoodi seadistada, et kui õpetaja juba räägib kellegagi, siis ma kuulan ilusti, et võib-olla mul on sama küsimus. Natukese aja pärast küsisid nad sedasama asja, mis oli juba räägitud. Eve märkas seda nagu minagi ja siis me leidsime tagasisidekohtumisel sellise arengusammu: “Pärast omapoolsete juhiste või selgituste andmist paluge kahel õpilasel neid korrata.”

EVE: Ja mina proovisin tagasisidekohtumisel anda lisaks praktilisi nõuandeid või tõin oma senisest praktikast näiteid, kuidas selliseid olukordi lahendada. Arutasime omavahel läbi, mis variandid veel on.

MARI: Ja tegelikult hakkasin seda jälgima mitte ainult tunnis, mida Eve käis vaatlemas, vaid ka kõikide teiste klassidega. Alati, kui tuli uue töökäsu selgitamine, siis mulle tuli kohe meelde, aa, ma lasen lastel rääkida selle üle. Ja oli näha, et tegelikult seda on vaja teha. Sa võid ise rääkida kaks või kolm korda – ja ikka on keegi, kes ei kuulnud või ei saanud aru ja ei julge küsida. Aga kui klassikaaslane oma sõnadega räägib, siis lapsed – ma ei tea – tunnetavad üksteist paremini, saavad paremini aru.

EVE: Lisaks on see, et me oleme võõrkeele õpetajad. Me anname oma töökäsud võõrkeeles, sihtkeeles. Sellepärast on see hästi oluline, et ülesande kokkuvõte tehakse ka oma sõnadega ja emakeeles, siis on kindel, et see on tõesti kõikideni jõudnud. Aga kui ma käisin teisel tunnivaatlusel, siis tuligi juba välja see, mille poole me püüdleme – et arengusammu mõju õpilastele oleks nähtav. Kuidas ei tulnud enam nii palju – õigemini ei tulnud üldse enam – lisaküsimusi. Seda vaadata oli puhas rõõm. Ja ma nägin ka Mari juures seda, kuidas just nimelt see tööjuhiste andmine oli hästi teadvustatud ja konkreetselt ja selgelt ellu viidud.

MARI: Me oleme mõlemad käinud vaatamas üksteise tunde. Oleme proovinud kokku leppida, et käime samal päeval, näiteks reedeti, ja täitnud tagasisidevormi läbi Steplabi platvormi ka koos.

EVE: Me oleme võrdsed partnerid. See oli algusest peale niimoodi. On ka teine variant, et võib olla selline õpetajate paar, kus on juhendatav ja juhendaja, aga seda me ei tahtnud. Ja kuna minul oli täpselt samamoodi vaja selle arengusammuga tööd teha, siis tunduski mõistlik valida mulle midagi sarnast. Siis keskendume ühele ja samale asjale…

MARI: Nii et sinu sammuks oli see, et…

EVE: Et ma annaks õpilastele tööjuhise jagamise eel selgemalt märku: nüüd pane tähele ja tuleb oluline info!

MARI: Me tegeleme mõlema arengusammuga ühe kohtumise vältel, kõigepealt konkreetsemalt ühe teemaga ja siis teisega, seostame need omavahel. Just selle ühise aja leidmine on õpetajatel… Ma ei tea, minul oli viimati 26 tundi nädalas, sinul ka ikka päris palju, eks ju? Lihtsalt need päevad lähevad väga pikaks, kui peaksime mõlemaga eraldi kohtumisi tegema.

EVE: Jaa. Ma veelkord rõhutaks seda, et nii tore on just, et me teeme tunnivaatlused samal päeval, arutame nähtu ühel kohtumisel läbi ja vaatame, et need sammud, mis järgmiseks ette võtame, oleks ikkagi mingil määral sarnased või üksteisega seotud. Esialgu on nii minu arust väga hea.

MARI: Lisaks konkreetsele sammule, mida me jälgime, on ka väga huvitavaid ülesandeid kaasa tulnud. Mina olen küll saanud inglise keele tundi võtta üle harjutusi Evelt, mida ta on kasutanud, kui olen tema tunde vaadelnud.

EVE: Mina õpetan saksa keelt. Paikneme lähestikku.

MARI: Tegelikult ei ole ju väga palju sellist aega, et lähed vaatama, kuidas keegi teine tundi läbi viib – arengusammude programm on selles mõttes nagu kaks-ühes, saab uusi võtteid sealt enda ainetunni jaoks ka.

EVE: Ma tahaks lisada, et mis on ka hästi-hästi tore ja rikastav ja värskendav, on see, et isegi kui meil ei ole parasjagu tunnivaatlust või arengusammu arutamist, siis ma tean, et ma võin alati Mari käest nõu küsida, ka programmiväliselt. Ja see on nii hea tunne, et saad kellegagi päriselt metoodika-didaktika-tööjuttu ajada. Mulle see väga meeldib.

MARI: See ühendab õpetajaid, et muidu on kogu aeg kiire-kiire-kiire, aga siis tuleb vahetund, ja on üks oma inimene jälle juures, kellega juttu ajada.

Fotol vasakul Mari Virks, paremal Eve Teder. Foto autor: Janari Schvede
Eelmine
Seal on nii palju materjali õpetamise eri tahkude kohta!
Järgmine
Näidisjuhtum. Õpetaja arengule tagala loomine: St Luke's põhikool Inglismaal

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: