Kunsti hindamise kunst

Kust tekkis mõte õpilasi hindamisse kaasata?

See tekkiski just sellest, et olen kunstiõpetaja ja kunsti hindamine on minu jaoks väga keeruline teema. See on ikkagi suuresti subjektiivne, ja küsimus on, kas seda annab üldse kuidagi teha objektiivsemaks, nii et õpilased ka hindamisest paremini aru saaksid.

Ma olen selle peale pikemat aega mõelnud, see ei tekkinud kuidagi äkki või ainult Arengusammudega seoses. Meie koolis on tegelikult kunsti- ja loovainetes “arvestuslik-mitte arvestuslik” hindamisüsteem. Aga mingil määral pean ma siiski enda jaoks hindamiskriteeriumid looma – mille eest siis saab “arvestatud” ja mille eest mitte? Ja kui õpilane lõpetab üheksanda klassi, pean ma talle tulenevalt riiklikust süsteemist ikkagi panema viie-palli-süsteemis hinde. Ehk mul peab justkui ka mingisugune tasemete skaala olema. Üks variant oleks muidugi, et kõik, kellel töö arvestatud, saavad viie, ja kõik, kellel ei ole, kahe, aga…

Tavaliselt käib hindamine nii, et õpilased teevad oma töö ära, mina korjan pataka enda kätte, vaatan üle, kannan hinde sisse ja annan õpilastele tagasi. Aga mulle tundus, et seda osa jääb nagu väheks, et õpilased ise analüüsiks oma töid. Tegelikult on see ka uude riiklikku õppekavasse sisse kirjutatud, et õpilasi tuleks kaasata tööde analüüsimisse, arutellu – ja mitte ainult kunstitundides. Nii et kui ma õppeaasta alguses Arengusammude programmi vaatasin, siis jäi kohe silma see “õpilaste kaasamine hindamisprotsessi”. Põhimõtteliselt olengi nüüd terve aasta sellega tegelenud – ja tunnen, et sellega oleks vaja ka edasi tegeleda. See ei ole nii, et sain nüüd valmis!

Kuidas Arengusammude astumine siis käis? Mil viisil õnnestus õpilasi hindamisse kaasata?

Põhimõtteliselt see käis nii, et kui olime õpilaste töödega piisavalt kaugele jõudnud, et neid sai hinnata või analüüsida, siis leppisime Terjega aja kokku, millal ta tundi vaatlema tuleb. Mina valmistasin õpilastele ette töölehed. Niimoodi sain õpilaste antud hinnangud ka ise pärast üle vaadata – kui nad tagasisidestavad ainult suuliselt, siis ma lihtsalt ei jõua kõigi laudade juurde. Vahel lasksin neil valida oma etteantud hinnangute hulgast: millistele kriteeriumidele see töö vastab? Aga mõnikord kogusin ka avatumat tagasisidet – kas siis lihtsalt, et kommenteeri seda tööd või too välja mõni positiivne külg selle juures, või mida siin veel saaks teha, et tööd paremaks muuta. Aasta jooksul olen järele proovinud väga erinevaid meetodeid ja võimalusi.

Kui tund sai läbi, siis vaatasime Terjega koos õpilastele antud töölehed üle ja analüüsisime, kas saaks seal midagi paremaks muuta, teistmoodi teha. Nii olen tasapisi töölehti edasi arendanud, lisanud detaile ja täpsustanud sõnastust. Nüüd aasta lõpuks arvan, et olen ühe päris toimiva versiooni välja töötanud, kuidas lasta õpilastel töid hinnata. See sobib nii klassikaaslase töö hindamiseks kui ka iseenda töö hindamiseks, ja see on miski, mida saan kasutada ka edaspidi. Selline päris põhjalik süsteem. Kui võrrelda esialgsete töölehtedega aasta alguses, siis on näha, et selles osas on areng toimunud.

Milline näeb välja üks toimiv hindamise tööleht? Millega sa aasta alguses alustasid ja kus lõpetasid?

Alguses olid mu töölehel rohkem lahtised küsimused, millele pidi vastama, aga lõppversioon on selline, et seal on ka näiteks tabel sees, kuhu õpilane peab kandma plussid-miinused: kas selles töös on olemas need asjad, mis on ülesande kirjelduses ette nähtud, kas kriteeriumid on täidetud või mitte? Ja siis, et õpilane kirjutaks ühe positiivse kommentaari töö kohta. Isegi kui ta hindab oma tööd, siis ikkagi peab kirjutama ka positiivse kommentaari, et seda harjutada. Tuleb näha midagi head igas töös, ükskõik kas see töö õpilasele endale meeldib või ei meeldi, ta peab õppima selle pilguga vaatama, et mis siin töös on hästi õnnestunud, et see muutuks loomulikuks.

Terje soovitusel panin töölehele lausealgused kirja, et õpilasel oleks lihtsam mõtet alustada. Näiteks: “Mulle meeldib sinu töös…” või siis, “Sinu töös on hästi välja tulnud…” Ja kolmandaks üks ettepanek töö paremaks muutmiseks: “Mis oleks kui…?”

See on olnud üks murekoht mul, et õpilased kipuvad kiirustama, teevad ühe hooga töö valmis. Aga äkki saaks seda veel paremaks teha? Aga siis ei viitsi või kuidagi tundub, et on juba valmis, panen kõrvale – nagu matemaatikaülesannet lahendatakse, tehtud! Kunstis võime alati mõelda, et kas siia annaks midagi lisada, et ma vaataks veel uue pilguga seda tööd. Seda sisse harjutada, et ei pea kiirustama. Muidu teeme ruttu valmis ja siis on tehtud ja siis ülejäänud tund vahin niisama, eks!

Kui ma vaatan näiteks selle arengusammu juures, et millal on õpilaste kaasamine tagasiside andmisse hästi õnnestunud, siis siin on välja toodud keskendumine sisule – et õpilased räägiksid mitte isikust, vaid tööst. Siis, et nad tagasisidet ka kuulaksid, oleksid kriitikale vastuvõtlikud. Ja siis, et tagasiside oleks konkreetne ja konstruktiivne. Millist neist aspektidest on olnud õpilastel kõige raskem saavutada?

See nõudis üldse alguses harjumist, et tagasiside andmine on loomulik osa õppetööst. Kusjuures aasta lõpuks Terje just ütles, et näe, nad on juba nii harjunud, et jälle antakse leht ja nad peavad ise hindama, seda oli hästi tore kuulda. Võib-olla see positiivse kommentaari jagamine tuli alguses raskelt – kuigi ma panin selle must-valgelt kirja, siis ikka kiputi unustama, või kui õpilane näiteks enda tööd hindas, siis ta ei teinud seda. Kuidas tööd paremaks teha, selle nii-öelda edasiviiva tagasisidega oli vahel niimoodi, et õpilane ütles näiteks, et võiks olla rohkem detaile töös, aga ei selgitanud, mis need detailid võiks olla. Mõte on aga selles, et tuua konkreetseid näiteid asjadest, mida võiks lisada, olgu need siis puud, majad, inimesed – ikka võiks olla mõni näide ka.

See tundub muidugi hästi inimlik. Ka täiskasvanutel on tihti samad probleemid, kui peavad andma töökeskkonnas teisele tagasisidet. Tihti eksitakse sama asja vastu, et tehakse seda kokkuvõttes nii ähmaselt – justkui saad tagasisidet, aga ei saa ka.

Ja sul ei ole siis sellest mingit tolku tegelikult, sest tõenäoliselt saab iga inimene aru, et mingid detailid võiksid teistmoodi olla, aga just sellest ideest on puudu, mis need detailid olla võiksid. Tagasisidest on kasu siis, kui ta on konkreetne ja praktiline.

Kui me lähme teise arengusammu juurde, millega sa aasta jooksul pikemalt tegelesid, siis kuidas õpilased enesehindamise mõtte vastu võtsid?

See oli põhimõtteliselt seesama tööleht, millest ma rääkisin, aga nüüd pidi õpilane oma tööd ise hindama. Ja seal oli sees ka selline punkt: kas ma olen pingutanud töö tegemisel? Ehk siis selline aususe moment on lisaks, ega ma ei saa kuidagi kontrollida, kas ta vastab ausalt, aga noh, kui ta paneb sinna plussi – mõni pani ka lausa kolm plussi ja järelikult pingutas väga –, siis seda saan õpetajana arvesse võtta. Kusjuures üldjuhul tuli välja, et õpilased hindavad ennast pigem objektiivselt või isegi kohati rangemalt, kui mina oleks võib-olla hinnanud nende tööd. On teatud tüüpi õpilasi, kes annavad endale parema hinnangu, aga enamasti pigem isegi kiputakse panema natukene kehvem või siis selline, millega mina ka nõus olen.

Üldiselt õpilased tulid suht hästi kaasa, ma ei tunne, et oleks pidanud neid kuidagi ette valmistama või veenma. Eks sama oli sellega, kui Terje käis meil tundides – õpilased olid nii harjunud, et Terje seal oli, keegi ei pannud nagu tähelegi, et ta istus ja vaatas ja käis vahepeal, küsis midagi või kommenteeris. Kuidagi sujuvalt läks see kõik. Lihtsalt enda jaoks oli võib-olla mõttekoht, et ma pean selleks aja leidma, planeerima, et nüüd see tund tahaks hindamist teha – aga siis kui see tund kätte jõuab, siis vaatan, et ai, täna ei saa, nii palju õpilasi puudub või nii paljudel pole see töö valmis ja siis pean selle edasi lükkama.

Kui palju see enda või ka klassikaaslase töö hindamine tavaliselt aega võtab? Kas selleks peab eraldi tunni planeerima?

Hindamine ei võta palju aega, lihtsalt, et leida see õige moment, see on raske. Hindamisi on ka selles mõttes erinevat tüüpi, et üks näiteks on mõeldud rohkem selleks puhuks, kui töö ei ole veel päris valmis. Ja teine on siis pigem juba lõpufaasis. Kus seda raskem on teha, on just poole töö peal, sest õpilased jõuavad sinna väga erinevatel aegadel. Leida siis näiteks õpilasele partner, kellega koos tööd analüüsida, on keerulisem organisatoorses mõttes. Lõpufaasis on hindamist lihtsam teha, aga siis ei ole sellest jälle niipalju kasu.

Tavaliselt läheb, ma arvan, mitte üle viieteistkümne minuti. Lihtsam on siis, kui õpilased hindavad enda töid, sest siis saab seda teha niipea, kui töö valmis saab. Ma annan õpilasele lehe, ta hindab ära, toob mulle tagasi, ei pea kogu klass korraga tegema. Aga kui on kogu klassil ülesanne hinnata, nii et jagamegi näiteks tööd õpilastele laiali, siis on juba rohkem planeerimist vaja… Olen proovinud ka kogu klassiga koos suuliselt tööde hindamist läbi viia. Aga seda ma rohkem teha ei taha, sest nii on natuke raske õpilasel kriitikat vastu võtta, kogu klassi ees. Võib-olla ta ise näiteks arvas, et tal oli väga hea töö, aga siis… See võib-olla veidi haigettegev, kui kõik annavad korraga hinnanguid.

Kui Järveküla Kooli suurem eesmärk selleks õppeaastaks oli ennastjuhtiva õpilase kujundamine, siis kas õpilased ise ka taipavad, miks see on oluline, et nad teistele tagasisidet õpiksid andma või enese hindamist läbi viima? Kui palju see vajab selgitamist?

Ma ikka olen üritanud selgitada, enne kui me hindamist tegema hakkame, et miks me seda teeme ja miks see võiks kasulik olla. Ja seda ma olen alati rõhutanud, et kunsti hindamine ongi esiteks väga keeruline. Teiseks on see alati mingil määral subjektiivne – nii et ma tahaks, et teil oleks ka rohkem sõnaõigust. Et õpilased näeksid, et see ei ole nii lihtne, must ja valge, et seda tunnet neile edasi anda. Kuna nüüdseks on nad ise ka hinnanud, siis ma arvan, et neil jääb kokkuvõttes ausam tunne sisse või nad saavad aru – ahaa, vot, see töö ongi selline, vääribki praegu seda hinnangut, ei ole nii, et õpetaja pani ja ma ei tea, miks ta nii pani.

Kui mõelda korra laiemalt – mis on üldse kunsti õpetamise puhul üldse kõige keerulisem? On see õpilastes huvi äratamine, tundi kaasamine, nende ärkvel hoidmine…?

Ma tunnen, et minu jaoks on raske neid motiveerida ja võib-olla ka neile arusaadavaks teha, kui oluline kunst on, et see ei ole lihtsalt mingi suvaline aine – et saaks tehtud –, vaid kui palju see on kogu eluga seotud ja kui palju see neile anda võib. Et see arendab üldiselt ka, mitte ainult selles plaanis, mida ma tunnis teen, arendan käelist tegevust – vaid kogu mu maailmavaadet. Loovuse arendamine tuleb ju kasuks igas valdkonnas.

Aga mis on kunstiõpetaja kõige suuremad rõõmud?

Igapäevaselt on rõõm see, kui on tunnis õpilased, kelle puhul ma näen, et neile meeldib see, mida nad teevad. See on nagu number üks. Teine asi, mis rõõmu pakub: kui tööd saavad valmis ja panen need näiteks koridori seina peale, vaatan, kui ägedad need on. Ja loomulikult see ka, kui ma kuulen, et keegi läheb kunsti edasi õppima või kui käiakse olümpiaadil ja seal hästi läheb. Sel aastal oligi nii, et üks mu õpilane sai esimest korda olümpiaadil riiklikusse vooru edasi, et noh, sellised asjad. Siis sa tunned, et mingil määral on sinu käsi ka seal mängus, mis sest, et laps ise on väga andekas, aga et see kunstitund vähemalt ei ole tal seda indu ära rikkunud…

Mis järgmisel õppeaastal saab? Kas jätkad õpilaste kaasamisega hindamisse või hakkad arendama mõnd uut oskust?

Ma kindlasti lähen sellesama protsessiga edasi, ei jäta seda kuidagi pooleli või nii, et rohkem ei tegele, aga üks teema on küll veel mõttes, millega sel aastal juba pisut katsetasin. Kuidas õpilasi kaasata mitte ainult hindamisse vaid kogu tunni andmisse – et nad ise mõtleks ülesandeid välja, oleksid ka tunni andja rollis natuke. Mingil määral see toimis, mingil määral ei toiminud, võib-olla saan selle teemaga edasi minna. Mitte ainult, et töö lõpus saavad õpilased kaasa rääkida, vaid kogu protsessi vältel – mis see on, mida nad üldse tahaksid teha tunnis ja kuidas seda ühiselt teha…? Võib-olla selle võiks võtta järgmise aasta teemaks. Praegu mõtlen nii, aga võib veel igasuguseid mõtteid suve jooksul tulla.

Suur tänu, ma siis ei hoia kinni rohkem, kuulen – õpilased juba tulevad!

Intervjueeris Paavo Piik. Fotodel Anneli Orav (autor Anno Proosvelt), hindamisleht aasta algusest ja aasta lõpust ning kaks õpilastööd: 2-punkti perspektiivis puumaja – autor Laura Lott (8. kl) ja 2-punkti perspektiivis tänav – autor Elisabeth Miitra (7. kl). Aitäh Järveküla Koolile ja kõigile asjaosalistele!