Näidisjuhtum. Õpetajate individuaalne juhendamine Abacuse algkoolis: seitse õppetundi.

Olime ka varasemalt Abacuse koolis otsinud viise, kuidas hõlpsamini õpetajate tunde vaadelda ja neile sagedamini tagasisidet anda, nii et see ei mõjuks ametliku hinnanguna. Tahtsime ühelt poolt jõuda sinna, et ei oleks vahet, kas vaatlejaks on kolleeg matemaatika või füüsika erialalt: tagasiside võiks olla võrdväärne. Ja teisalt tahtsime üldse jõuda märksa tihedamini klassiruumidesse, mitte ainult kord kuue nädala tagant, kui meil toimub õpetajate erialane hindamine.

Meile soovitati Steplabi (Arengusammude) programmi ja see sobis nagu valatult. Sinna üles loetletud õpetaja arengueesmärgid ja sammud, mida nendeks astuma peab, olid täpsed ja konkreetsed, kuid samas jätsid meile võimaluse neid kooli eripäradele kohandada. Programmi kasutuselevõtt tõi koheselt tulemusi. Juba paari nädalaga nägime, kuidas esimesed edusammud teineteist võimendama hakkasid ja õpetamise tase koolis tõusis.

Läks veel kaks aastat aega, et jõuda sinna, kus oleme praegu. Alustasime Arengusammudega juhtkonna tasandilt, nii et õpetajate esimesteks individuaalseteks juhendajateks said kolm osakonnajuhti ja mina koolidirektorina. Järgmisel aastal suurendasime õpipartnerite hulka, kaasates veel kolm kogenumat õpetajat ja ühtlasi klapitasime juhendamise paremini kooli ajakavaga. Septembris 2022 sain suure koolide võrgustiku haridusjuhiks, kuhu Abacuse kool kuulub, ja sellest peale ongi minu tähtsaks ülesandeks aidata koolidel välja arendada oma õpetajate individuaalse juhendamise programm.

Töö veel käib selles osas, mil moel Arengusamme kõige paremini koolide heaks tööle panna… aga siin on vähemasti seitse asja, mida oleme seni õppinud.

Esimene õppetund: jagatud väärtused

Mul on tõeliselt vedanud, et kool, mille loomise juures ma olin, töötab avatud klassiruumide põhimõttel. See tähendab, et meie õpetajatel ei ole vähimatki probleemi sellega, kui keegi tuleb nende tundi vaatama, ega näiteks oma tunni ülesfilmimisega õppe eesmärgil. See jagatud arusaam avatusest ongi kogu Arengusammude programmi nurgakivi. Nõustades koole, kus õpetajate individuaalse juhendamisega alles alustatakse, rõhun esmalt alati sellele, et koolikeskkond oleks vastuvõtlik tundide vaatlemisele, avatud tagasisidele ja selgelt väärtustaks õpetajate arengut.

Avatuseni jõudmiseks oleks vaja lahku lüüa üldine õpetajate pädevuse monitoorimine ja tundide vaatlemine kui õppeprotsess – et õpetajad ei tunneks, et nende tööle antakse juhendamise käigus hinnanguid. Samuti aitab kaasa see, kui julgustada õpetajaskonda lühidalt ja vabas vormis teineteise tunde külastama, et koolis tekiks selline tava ja seda ei vaadataks kuidagi imelikult. Avatud koolikeskkonna tekitamiseks leiab teisi häid näiteid siit (lehekülg on inglise keeles).

Kui koolis tekib jagatud väärtusruum, nähakse palju rohkem vaeva, et leida teineteise juhendamiseks aega, kuna õpetajaskonna areng läheb kõigile võrdselt korda.

Teine õppetund: alustada aeglaselt, mitte kiirustada… ja peagi koputavad õpetajad ise su uksele

Kui minuga võtab ühendust kool, kes soovib, et näitaksin, kuidas Arengusammude programm töötab, ja nad hakkaksid seda “kohe homsest” kasutama, siis tean juba ette, et sellised koolid vajavad edaspidi palju tuge. Enne kui programmiga alustada, oleks nimelt vaja, et juhendajad saaksid päriselt aru, mida tähendab teisele õpetajale õpipartneriks olemine. Kiirustamisega kannatab juhendamise tase, mis võib muutuda lihtsalt masinlikuks etteantud suuniste täitmiseks.

Alustada tasub väikselt: mõne õpetaja ja õpipartneri paariga.

Abacuse koolis värbasime esimesed kolm õpipartnerit kooli juhtkonnast, plaanides uusi juhendajaid kaasata õpetajate hulgast järgmisel poolaastal. Jõuludeks oli selge, et peame individuaalse juhendamise kõigepealt koolis sisse harjutama ja edasi liikuma aegamööda. See õpikõver, mille esimese juhendajate tiimiga läbi tegime, oli üpris märkimisväärne, ja me ei saanud eeldada, et järgmised õpipartnerid kuidagi kiiremini kindlakäeliselt teisi õpetajaid juhendama hakkavad.

Ma soovin jätkuvalt, et iga õpetaja meie koolis võiks nii pälvida kui teistele pakkuda kollegiaalset juhendamist, aga selleni jõudmiseks tuleb edasi liikuda samm-sammu haaval. Kirjutamise hetkel on meil Abacuses käimas viies Arengusammude semester ja alles nüüd hakkame juhendamisega jõudma kõigi õpetajateni. Ja samas oleme veel küllaltki kaugel sellest, et kõik õpetajad võiksid ise kedagi juhendada – kuigi viis kogenud õpipartnerit meil tänaseks juba on. Igal juhul, kui alustad vähehaaval ja koolitad juhendajaid välja põhjalikult ja mõistlikus tempos, suurendab see tõenäosust, et õpetajad ja õpipartnerid jäävad protsessiga rahule. Ja siis tulevad järgmised juba ise sulle ukse taha: “Kas võiksin ka endale õpipartneri saada?” “Kuidas ennast juhendajaks koolitada?” Kui programm alustab tugevalt pinnalt, siis elu on näidanud, et ajapikku võtab see ise hoo üles.

Kolmas õppetund: harjutamine on see, mis teeb õpetaja meistriks

Mulle tundub, et me alahindasime algul seda, kui tähtis on õpetajate juhendamisel tagasisidekohtumine ja eriti selle lõpuosa, kus toimub uue oskuse harjutamine. Praktika ettenäitamine ja olukorra läbimängimine koos õpetajaga oli ilmselgelt meie juhendamise protsessi kõige nõrgem lüli. Alles pärast esimeste arengusammude astumist tekkis meil õpipartneritega kokku saades küsimus: miks õpetajad neid samme järjepidevalt praktikasse panna ei suuda? Siis mõistsimegi, kui tähtis on uue oskuse ettenäitamine ja koos õpetajaga läbi proovimine. Pidime üle saame tundest, et selline kuiv treening kahe õpetaja vahel näib kuidagi imelik – ja julgelt õpetaja õpetamisse pea ees sisse hüppama, täpselt nii nagu koolilaste puhul. See on tegelikult väga lihtne: kui sa tagasisidekohtumist õpetajaga korralikult üles ei ehita ja järgmist arengusammu temaga läbi ei harjuta, käitub ta nädala pärast klassi ees täpselt samamoodi kui varem. Päriselt üht väikest nüanssi tema õpetamise juures luubi alla võttes, seda koos analüüsides ja alternatiive proovides hakkabki individuaalne juhendamine tööle. Just väikestes ettenäidatavates ja järeletehtavates sammudes on sellise õppe tuum.

Neljas õppetund: ära unusta koolitaja koolitamist

Üks parimaid viise, kuidas saada heaks õpipartneriks, on see, kui sind ennast keegi hästi juhendab. Kuid vale oleks eeldada, et sellest õpipartneri väljakoolitamiseks piisab.

Kui asusime oma õpipartnerite meeskonda laiendama, eeldasime esiotsa, et teisi õpetajaid sobivad hästi juhendama need õpetajad, kes on a) ise tugevad praktikud ja b) saanud õnnestunud juhendamise osaliseks. Tagantjärele tundub, et me ei arvestanud õpipartnerite koolitamise vajalikkust, sest aeg näitas, et pidime palju rohkem tuge pakkuma neile õpipartneritele, kes ei olnud meie algses meeskonnas. Selleks et olla edukas juhendaja, on nimelt vaja mõista peenemate mehhanismideni, kuidas individuaalne juhendamine töötab ja mis õpetajat päriselt aitab.

Praeguseks kasutame uute õpipartnerite koolitamisel Steplabi veebiplatvormi õppematerjale, kuid kohandame neid vastavalt oma kooli eripäradele. Kui näha vaeva ja teha endale selgeks individuaalse juhendamise põhitõed, sõeluda Steplabi õppematerjalidest välja need asjad, mis oma kooli õpetajaid kõige enam puudutavad ja võtta õpetajate arengu eest ise vastutus, siis on Arengusammude programmi potentsiaalne mõju kõige suurem.

Viies õppetund: arengusammud on kiired, kui koolijuhid neid väärtustavad

Koolijuhid, kes õpetajate individuaalset juhendamist kaaluvad, tahavad alatasa teada: kuidas sobitada tunnivaatluste ja tagasisidekohtumiste aegu tunniplaaniga? Kuidas kindlaks teha, et õpipartnerid päriselt oma tööd teevad? Ma olen uurinud seda kõigilt 11 koolilt, kellega oleme Arengusamme ellu viinud. Selgub, et kuidas neid asju saavutatakse, erineb pea kõigis koolides. Aga mis on ühine kõikide puhul: kui koolijuhid seda tähtsustavad, siis leitakse ka viis, kuidas individuaalset juhendamist koolis läbi viia.

Põhiline, mida koolijuhtidele ikka ja jälle meelde tuletan: lõppude lõpuks, mida külvad, seda lõikad. Kui oled otsustanud osaleda, siis panusta. Arengusammud ei ole koolituspakett, see on õppimise kultuur, millesse tuleb ise pidevalt sisse panna.

Kuues õppetund: logistika ei ole tegelikult nii keeruline, kui tundub

Ühesõnaga, ei tasu üle muretseda, kas ja kuidas tunnivaatluste ja tagasisidekohtumiste sobitamine kooli tunniplaani õnnestub. Kui kool seda piisavalt väärtustab, leiavad õpipartnerid selleks aega. Kuid on siiski mõned nipid, mida Abacuse koolis ajakavade klapitamisel kasutame:

Tagasisidekohtumisteks ühise aja tekitamine iganädalasel õpetajate koosolekul. Esimesed pool tundi koosolekust ongi meil arvestatud õpipartneritele, et nad saaks anda õpetajatele tagasisidet. Õpipartnerid juhendavad meil iganädalaselt, aga kuna igaühel on kaks õpetajat, kellega tegeleda, tähendab see, et üks arengusammude tsükkel kestab meil kaks nädalat. See muudab küll õpetajate koosolekud veidi pikemaks, aga osalejad ei ole lasknud end sellest häirida. Ja seda mitte sellepärast, et nad on nii head inimesed, vaid sellepärast, et nad tõesti hoolivad arengusammude elluviimisest.

Loominguline suhtumine tunnivaatluste läbiviimise osas. Mõned meie õpipartneritest kasutavad vaatlusteks vabu tunde, mis neil koolipäeva jooksul ette tulevad. Aga kui juhtub nii, et kuidagi ei õnnestu soovitud tundi külastada, paigaldavad õpetajad vahel klassi tahaossa iPad Mini, salvestavad oma tunni üles ning jagavad seda juhendajaga. Samuti aitame õpipartneritel osaliselt katta nende erialatunde, et nad saaks oma juhendatavat vaatama minna. Kuna tunnivaatlus kestab 15 minutit, siis ei pea selleks tervet tundi asendama. Näiteks saan ka mina koolijuhina minna andma juppi iseseisva harjutamise tunnist ja võimaldada õpipartneril niimoodi mõneks ajaks ära käia.

Seitsmes õppetund: Arengusammude programmi saab üles ehitada erinevat moodi

Mina tegelen Arengusammude elluviimisega 11 algkoolis, mis kuuluvad Anthem Schools Trust koolide võrgustikku. Eri koolides kasutame eri mudeleid, kuidas õpetajad arengusamme astuvad. Mis on kõikide lähenemiste puhul aga ühine: õpetaja ja tema õpipartner töötavad vähemalt paar nädalat ühe õpetamisoskuse või -valdkonna kallal, selmet valida Steplabi veebiplatvormilt lihtsalt juhuslikke samme välja. Tegeledes pikemalt ühe oskuse lihvimise kallal, milleks tuleb läbida mitmeid väiksemaid arengusamme, suudame paremini kinnistada õpetaja uusi harjumusi… ja ka õpilaste omasid.

Alustavate õpetajate puhul käib õpipartner tavaliselt õpetajaga järjest läbi Steplabi suuremaid alateemasid. Loomulikult ei võeta ette iga üksikut arengusammu (neid on selleks liiga palju ja see tähendaks, et koolitus ei ole niivõrd õpetaja vajadustele kohandatud, kui ta võiks olla), küll aga alustataksegi näiteks tundide kavandamise ja õpilaste tähelepanu suunamist ja hoidmist toetavate rutiinididega. Üldiselt lähtuvad õpipartnerid enam-vähem teemade järjekorrast Steplabi platvormil, kuni jõutakse keerulisemate osadeni nagu õpilase mõttekäigu avamine või kogu klassi haarava arutelu läbiviimine.

Kogenud õpetajate puhul alustab õpipartner sellest, et esimesel kohtumisel lepitakse kokku õpetamisoskus või -valdkond, mida koos õpetajaga edasi arendada, näiteks “kaasamõtlemine ja pingutamine” – et õpilased saaksid seniselt aktiivsemalt tundi kaasatud. Õpipartner aitab õpetajal selles valdkonnas paremaks saada läbi sinna alla kuuluvate arengusammude, taaskord mitte valides neid siit-sealt ja läbisegi.

Koolide puhul, mille tase on ebaühtlane, on võimalik, et valitakse välja ühe baasoskuse parandamine, millele keskendub seejärel kogu kooli õpetajaskond. Selleks võib olla näiteks aktiivse kuulamise rutiinide edendamine. Ka sellisel juhul ei aita õpipartner õpetajal arenguvalikuid teha mitte kõikide oskuste ja sammude hulgast, vaid juhendabki õpetajat kooli poolt valitud teemal. Sellisel juhul on ükskõik, kas õpetaja on algaja või juba kogenud tegija, sest igal juhul on etteantud oskuse raames arengusamme, mida nad astuda saavad. Sel moel kogu kooliga ühte õpetamise valdkonda fookusse tuues on võimalik tõhusalt õpetamise taset koolis ühtlustada.

“Ideaalse” individuaalse juhendamise väljatimmimine Abacuses või ka teistes Anthemi võrgustiku koolides on jätkuv väljakutse ja sellisena paratamatult “katse ja eksituse” meetod. Just võimalus õppida teiste koolide eksimustest ja õnnestumistest on ehk see, mis on aidanud meil kaalukaussi eksituste poolelt järjest edukamate katsete poole kallutada. Koostöös teiste koolijuhtidega oskame praeguseks luua järjest täpsemaid ja läbimõeldumaid õpetajate juhendamise mudeleid, ja meil on alati hea meel jagada oma kogemusi nendega, kes tahavad meie teekonnast rohkem teada – niisamuti kui külastame ise hea meelega teisi koole, et nende kogemustest õppida!

Kogemusloo autor on Vicki Briody, koolidirektor (Abacus Belsize Primary School) ja haridusjuht (Anthem Schools Trust). See on varem avaldatud Steplabi lehel ning selle on tõlkinud Paavo Piik. Foto pärineb Abacus Belsize Primary School'i kodulehelt.
Eelmine
Kuidas läbi viia tagasisidekohtumist õpetajaga?
Järgmine
Arengusammudega liitus Terje Äkke!

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: