Arengusammudega liitus Terje Äkke!

Arengusamme tutvustatakse tihti kui lihtsat arengumeetodit – õpetaja saab teise õpetajaga kord kahe nädala tagant kokku, 15 minutit tunnivaatlust, 30 minutit tagasisidet, arengusammu väljavalimine ja siis praktikasse panek. Kui natuke süveneda, siis selgub, et kogu see juhendamise protsess on tegelikult väga üksikasjalikult üles ehitatud. Kuidas sa ise seda – õpetajana – tunnetad, on see koolitusmeetod siis lihtne või keeruline?

Mis on huvitav, on see, et omas koolis alustasin ma just õpetajate juhendajana. Katsetasime Arengusamme kahe kolleegiga, ja mõtlesin küll, et saan juba päris hästi pihta sellele asjale. Aga nüüd, kui käisin Londonis ja jälgisin meetodi välja töötanud Josh Goodrich’i tööpostil – käisin vaatamas nii tema tunde kui ka tagasisidevestlusi õpetajatega, pluss teisel päeval oli programmijuhtide koolitus –, siis mõistsin, et õppida on veel nii mõndagi.

Üks asi on see juhendaja roll õpetajale uue oskuse ettenäitamisel ja temaga koos harjutamisel. Sellel koolitusel, näiteks, me täitsa kohe tõusimegi püsti koos koolide arendusjuhtidega ja harjutasime mingeid elemente läbi. Proovisime järgi, kuidas tunnis õpilaste tähelepanu saada ja vaikust saavutada. Ja see ei olnud ainult see, et õpetaja ütleks midagi õiget, vaid kehakeelega – kuidas ennast kehtestada, mis liigutustega, sõrmeotsteni välja. Esiteks näitas Josh ette, siis kutsus ühe osaleja ette näitama, andsime talle kui tulevasele juhendajale tagasisidet, ja siis töötasime veel paarikaupa. See oli väga põnev.

Eestis valimegi sügiseks välja kaks kooli, kus ma oleksin kord nädalas kohal ja toetaksin samamoodi juhendajaid õpetajate arendamisel. Ja teistes partnerkoolides on plaan teha kolm-neli korda aastas põhjalikke koolitusi, et aidata neil Arengusamme paremini ellu viia. Lisaks on mõttes pakkuda ka virtuaalseid kohtumisvõimalusi, et juhendajatega kokku saada ja arutadagi just seda, mis on programmi juures keeruline, mis tuleb lihtsamalt, ning jagada omavahelisi kogemusi, kuidas õpetajatega järgmisi samme astuda.

Individuaalne õpetajakoolitus töötati välja Inglismaal – ometi on nii meie ühiskonnad kui ka koolisüsteemid parasjagu erinevad. Sina oled töötanud Rahvusvahelises Koolis ja ilmselt samuti kokku puutunud eri õppe- ja õpetamiskultuuridega. Kuidas sa seda tunnetad, kui palju tööd läheb Arengusammude kohandamise või tõlkimise peale? Kas on näiteks mingeid asju, mida Inglismaal peetakse tavaliseks õpetajapraktika osaks, aga Eestis väga mitte? Või vastupidi?

Koolitan end paralleelselt International Supervision and Coaching Institute’is (ISCI) ja üks viimatine avastusmoment oligi see, kui seal võrreldi briti ja saksa nõustamise koolkondi… Briti süsteem on konkreetsem ja otsesem, saksa koolkond pigem pehmem ja kuulavam.

Sain aru, et individuaalne juhendamine Arengusammude programmis võibki vahel olla konkreetne ja natuke isegi treenerilaadne juhendamine, nagu spordis. Näiteks, kui sa tennist mängid – pane käsi nii ja jalg pööra sedasi! Sellisel juhul “instructional coaching” kuulub pigem britilikumasse süsteemi kui saksalikult pehmemasse – et mis sa ise arvad, mis võimalused sul veel oleks seda olukorda lahendada? Ühesõnaga, nende koolkondade vahest arusaamine oli mu jaoks oluline avastus; ma ise oskan nüüd paremini eri tüüpi juhendamisi eristada ja ka teistele seletada, mis see on, mida me praegu teeme.

Selles mõttes on väga hea, et siinse programmi eestvedaja Artur on algusest peale kaasanud Arengusammudesse Eesti teadlased, kes ongi läbi mõelnud, mismoodi neid samme Eesti õpetamiskultuurile kohandada. Nii mõnegi asja puhul on nad näiteks öelnud, et ärme briti soovitusi üldse kasuta. Näiteks distsipliini hoidmine klassis. Meie pedagoogika on rohkem lapse vastutusel ja vastastikusel austusel põhinev, mitte nii administratiivne – kolm, kaks, üks, nüüd palun täielikku vaikust! Samas, enamik asju toimivad ikkagi võrdselt hästi nii siin kui seal kultuuris, näiteks, kuidas tundi planeerida, mismoodi küsimusi esitada, kuidas tagasisidet anda. Ja seda coachimist saabki teha erineva kraadiga – ma ikka väga tahaks, et keegi tõlgiks selle sõna kuidagi ilusasti ära, kuigi ma ei tea, kuidas… See eestistatud variant oli ikka väga hirmus. See valiti kolesõnaks isegi – kootsing!

Täiesti nõus, olen ka ise selle kallal pikalt juurelnud, aga vähemalt hetkel ei ole “instructional coachingu” osas ikkagi paremat varianti pakkuda kui õpetajate individuaalne juhendamine…

No igatahes, algajale õpetajale on just otsene ja konkreetne juhendamine väga kasulik, kui tal ei ole veel korralikku baasi all, pikemat töökogemust. Tal ei pruugi olla seda tööriistakasti, mille pealt järgmisi arengusamme astuda. Aga kui sa oled juba kogenud õpetaja, siis võib piisata sellest, kui tuleb coach ja aitab need asjad üles leida, mis su sees või tööriistakastis juba olemas. Nii võib see individuaalne juhendamine väga varieeruda.

Mina usun küll, et oleme saanud ühelt poolt briti kogemustest ja teiselt poolt meie oma Kati Ausi, Grete Arro ja teiste teadmistepagasist tugeva programmi kokku. Ja üks suurem eesmärk tulevikuks on teha Eesti õpetajatega näidisvideod, millega olemegi juba alustanud näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumis – et saaksime häid õpetamise näiteid just nimelt meie endi õpetajatelt, mitte ainult Inglismaa kolleegidelt.

Minu maikuu lähebki nüüd sellele, et kirja panna pakkumised koolidele, kellega sügisest loodame koostööd tihendada. Suvel valmistan ette koolitusi juhendajatele, ja muidugi on Artur andnud mulle tublisti lugemisvara, mida läbi töötada, et uurida, mis on siis need praegused kõige-kõigemad haridusteadusega seotud asjad, mida peaks teadma ja mida võiks ka teistele jagada.

Suur aitäh, teretulemast – ja jõudu tööle!

(Foto autor: Anno Proosvelt – Fotostuudio Fotopesa)