Kuidas läbi viia tagasisidekohtumist õpetajaga?

Igati mõistetava ja ka teadusuuringute poolt soovitatud üksühele-lähenemise edukus sõltub aga suuresti sellest, kuidas viib õpipartner läbi tagasisidekohtumise. Sest selle mõte ei ole lihtsalt peegeldada paari tähelepanekut, mis oleks võinud tunnis paremini minna ja millest õpetaja suure tõenäosusega isegi aru sai. Ega ole kohtumise mõte otsida koos Steplabi veebiplatvormilt nippe, kuidas ühte või teist olukorda klassis paremini lahendada. Ei, tagasisidekohtumine on kogu Arengusammude programmi nurgakivi, mille õigest läbiviimisest otseselt sõltub, kas õpilased saavad edaspidi parema õppe osaliseks.

Õnnestunud tagasisidekohtumiseks on vaja: 1) teha eelnevalt märkmeid, 2) kohtumine õigesti üles ehitada ja 3) jõuda selle lõpuks õpetajaga uue oskuse läbiproovimiseni. Kohtumine ise ei võta kokkuvõttes aega rohkem kui pool tundi, aga just need pool tundi on määrava tähtsusega. Alljärgnevalt käime läbi näite tõhusast tagasisidekohtumisest, kasutades selleks muuhulgas ka Steplabi algataja Josh Goodrich’i tähelepanekuid oma Austraalia kolleegile Ollie Lovellile. (Ingliskeelne näidis-tagasisidekohtumine on kuulatavana üleval siin:)

1) Tee eelnevalt märkmeid

Juba tunnivaatluse ajal, aga ka vahetult pärast seda, on oluline talletada mõned konkreetsed hetked sellest tunnist, mida õpetajaga hiljem arutada. Nii nagu üldse hea tagasiside puhul, ei piisa üldmuljest, et “tund läks päris hästi käima” või “õpilased tundusid keskendunud”, vaid tuleks üles tähendada võimalikult täpselt, mis tunnis aset leidis. “Panin tähele, et tunni alguses olid kaks õpilast natuke ülemeelikus tujus, aga juba minut pärast esimese ülesande kätteandmist valitses klassis täielik vaikus ja kõik tegid kokkulepitud harjutust.” Steplabi platvormil ongi just selliste märkmete tegemiseks mõeldud alajaotus “Observe”, kuhu tuleks kirja panna üks konkreetne näide õnnestunud õpetajatööst (“Identify one area to praise”) ja samuti mõni konkreetne näide vaadeldud tunnist, mille puhul õpetajatöö ei olnud päris nii tõhus, kui ta võinuks olla. Just viimast sorti tähelepanekute pealt võiksid sina kui õpipartner enne tagasisidekohtumist välja vaadata ka ühe arengusammu, millest õpetajal võiks enim kasu olla (“Select next step”). Ja lõpetuseks oleks hea, kui mõtleksid läbi, milline oleks hea näide õpetajatööst olukorras, mis su kolleegil nii hästi ei õnnestunud (“Plan how you will model this step”). Nii et oskaksid vajadusel ka lahti võtta: miks on näiteks nii, et õpilastele tagasiside andmisel toimivad kõige paremini lühikesed suunised, mis on edasi antud kindla tegusõnaga? Millised need antud olukorras võinuksid olla (“Kirjuta see uuesti”, “Kontrolli see koht üle eelmise tunni materjalist”, “Näita lahenduskäiku”...)? Ühesõnaga, natuke eeltööd ja valmistumist – et õpetajat tagasisidekohtumisel võimalikult palju aidata.

2) Ehita tagasisidekohtumine õigesti üles

Tagasisidekohtumiseks on kõigepealt hea leida mõnus vaikne ruum, kus koos õpetajaga pooleks tunniks segamatult keskenduda. Kui märkmed (seesama alajaotus “Observe”) eelnevalt tehtud, on kohtumise ülesehitamisel suureks abiks Steplabi järgmine nupuke: “Give Feedback”.

(a) Õpetajaga silmast silma kohtudes oleks sissejuhatuseks hea lasta tal peegeldada, kuidas ta ise end tol päeval klassiruumis tundis, millega rahul oli ja millega mitte. Lisaks arusaamale, et õpipartner ei ole tagasisidekohtumise ajal mingi inspektor, vaid tõesti partner, kellega koos paremaks õpetajaks pürgida, annab see peegeldus olulist infot, millisena õpetaja ise oma hetke arenguvajadusi näeb ja kas see, mis sulle kui õpipartnerile tunnivaatlusel silma jäi kui võimalik arengukoht, leiab kinnitust ka õpetaja enda poolt. (Kui ta toob ka välja mõne teise arenguvajaduse, pole sellest midagi – sa võid tagasisidekohtumisel ikka välja pakkuda selle arengusammu, mis sulle tundub antud hetkel vajalik. Meil kellelgi pole ju ainult üht asja, milles tal on arenguruumi!)

(b) Järgmisena oleks hea esile tõsta üht positiivset näidet õpetamisoskusest, mis tunnivaatlusel silma jäi. See on seesama, mis sai märkmetena kirja Steplabi platvormile ja on nüüd uuesti su ees tagasiside andmise vaates (“Give praise”). Täpsus on selliste asjade puhul suur voorus, sest tihtipeale tuleb see hiljem üllatusena ka õpetajale endale, mida ta mingil hetkel ütles või kuidas olukorra lahendas, kuna tunni andmise ajal on ta asjas nii sees, et ei jõua korraga jälgida tunni materjali, enese käitumist ja õpilaste reaktsioone. Samas ei tasu õpetajat positiivsete näidetega üle kuhjata, see viib fookuse paigast, kui õpetaja peab tagasisidekohtumise jooksul tegelema liiga paljude aspektidega oma tööst. Positiivse näite toomise järel võiks uurida, kas õpetaja saab aru, miks on selline õpetamise viis õpilastele kasulik (“Ask”). Näiteks, kui õpetaja on oma tunni algusesse leidnud mingi toimiva võtte, kuidas õpilasi keskenduma saada, kasvõi igapäevase mängulise kordamisviktoriini näol, siis jõudagi seeläbi seose sõnastamiseni rutiinide ja õpilaste tähelepanu saavutamise vahel. Kui mõistame sügavamalt, miks mingi asi toimib, siis kinnistame seda tegevust veelgi ja aitame sellega õpetajat.

(c) Edasi jõuame põhilise juurde – mis oli see, mis sulle tunnivaatlusel silma jäi ja mis võiks sobida selleks arengusammuks, millega õpetajaga koos edasi tegeleda? Jällegi, alustada tuleks konkreetsest näitest või ka paarist, mis said kirja märkmetesse (“See observation notes”), ja uurida, kuidas õpetaja ise neid momente tunnist mäletab. Kas ta tunnetas, et mingi info ei jõudnud hästi õpilasteni või et ta kulutas liiga palju aega käigu pealt õpilaste lahenduskäike parandades? Kas tunni lõpus sai üle korratud tunni peamine sõnum ja kas õpilased mõistsid, miks nad seda teemat õpivad? Nagu teada, siis väikseid arengusamme on programmi raames sadu – sinu ülesanne õpipartnerina oleks aga välja pakkuda selline, mis võiks puudutada üht laiemat teemat, mille kallal õpetajaga järgmiste nädalate jooksul vaeva näha ja millega eri arengusamme praktikasse panna. Selline teema võib olla näiteks “Tunni tempo kujundamine” (Steplabis jaotuse all “Mõtlemine ja kaasatus I: kaasamõtlemine ja pingutamine”) – kui tundus, et mõned asjad võtsid näidistunnis ebaproportsionaalselt palju aega või vajusid laiali. Kuna antud teema all on kokku kümmekond arengusammu, võib ka õpetajaga arutada, millistest oleks tal enim õppida, ning seejärel võtta alustuseks üks konkreetne arengusamm. Seda saab vajadusel ka ise täpsemaks seadistada või õpetaja hetkevajadusele vastavamaks (“Customise this step”).

3) Jõua kohtumise lõpuks uue oskuse läbiproovimiseni

Tagasisidekohtumise viimane ja otsustav kolmandik peaks kuuluma esmalt sinu näitele, kuidas ideaalis seda olukorda lahendada, millega õpetaja klassiruumis hätta jäi (“Model the step”). See võiks olla rahulik, selgitusega kirjeldus, mis seostab ära toimiva õpetamisviisi ja selle aluseks oleva põhimõtte. Näiteks, põnevate lugude rääkimise kui mälutehnika, mis võimaldab õpitut paremini meelde jätta. Kui on võimalik, võib siinkohal kasutada näidis-videomaterjali või viidata ka mõne kolleegi tunnile (“Suggest drop-in”). Suure tõenäosusega ei tule see õpetamise töövahend õpetajale üllatusena – ta on selle omandanud juba kunagi ammu pedagoogiks saamisel, aga igapäevaselt töötades on loomulik, et mingid asjad vajavad meelde tuletamist või ülekordamist. Või vahel ka ühist arutelu, kuidas seda ikkagi täpselt praktikasse panna.

Last but not least: lasegi õpetajal läbi harjutada see konkreetne asi, mida tahate arengusammuga saavutada. Ükskõik, kas plaanite muutust õpetaja tähelepanuvõimesse, tagasisidestamise jõudlusse või tunni tempo valdamisse – tagasisidekohtumine on edukas vaid siis, kui pühendate selle lõpuosa muutuse kinnistamisele, kinnistamisele, kinnistamisele. Nii et isegi kui koolipäeva lõpuks on õpetajal info üleküllus ja ta kõik muud asjad teie kohtumisest unustab, on tal vähemalt meeles see viis, kuidas ta järgmine kord klassis ringi käies individuaalselt õpilaste töid juhendab – lühikeste, innustavate konkreetset tegusõna kasutavate suunistega, mis võimaldab tal kokku hoida aega ja kõigi õpilasteni jõuda. Pärast harjutuskordi (“How many rounds did you manage?”), mis võivadki võtta kas situatsiooni läbitegemise või vahel ka järgmise tunni sisu- või ajaplaneerimise kuju, oleks hea tulla selle juurde, kuidas õpetaja saaks ise kõige paremini jälgida, et ta uuenenud praktikat kasutaks – ja panna see teie ühise kokkuleppena kirja (“Agree what X will do to make this change stick”).

Muidugi, iga õpetaja ja iga tagasisidekohtumine on erinev. Seetõttu ei saagi Arengusammude programm kunagi anda ette tähttähelist vormelit, kuidas üks kohtumine peaks välja nägema ja jätab alati ruumi kohaldamiseks ja improviseerimiseks vastavalt pedagoogide enda tunnetusele. Kuid ekslik on ka arvata, et vabas vormis vestlus õpetaja arendamise eesmärki täidab. Kuna õpetaja elukutse tähendab pea alati info üleküllust ja mälu ülekoormust, on hädavajalik hoida tagasisidekohtumine võimalikult selge ja konkreetne, keskenduda ühele asjale – ja ühele sammule – korraga, harjutada ja kinnistada seda, et muutus õpetaja harjumustesse ja tema professionaalne areng oleks võimalik.