Kuidas aega tagasi võita?

Kuulasin hiljuti taskuhäälingut “Education Research Reading Room”, kus Dylan Williams ja Arran Hamilton selgitasid võimalusi koolides juurutatud algatusi ja harjumuspäraseid tegevusi lõpetada, vähendada või asendada. Nad jagasid pikka ja põhjalikku mitmeastmelist protsessi, kuidas valikuid teha. Mina mõtlesin oma kogemuse peale Eesti Rahvusvahelises Koolis, kus me mõned muudatused tegime kiiresti ja suhteliselt valutult.

Esimene näide. Meil oli traditsioon kord kuus toimuval algklasside kogunemisel jagada tunnustust õpilastele, kes olid oma käitumisega teistele eeskujuks olnud ja näidanud kokkulepitud hea õppija ja kaaslase omadusi. Näiteks sai õpilane kiidukirja, et oli olnud hooliv kaaslane ja aidanud kaasõpilast matemaatika tunnis, või mõni teine laps sai tunnustust selle eest, et oli julgelt proovinud võõrkeeles esinemist. Õpetajatele tähendas see iga kord kiitusvormi printimist, täitmist, kaunistamist ja lamineerimist. Isegi kui anda kiitust ainult kahele-kolmele lapsele klassist, siis aega võttis see ikka. Ükskord peale sellist kogunemist püstitas üks õpetaja küsimuse, miks me seda teeme. Ja vastus “nii on alati olnud” või “see innustab teisi” ei olnud piisavad. Teine õpetaja tõi välja, et see tore traditsioon ei too ainult rõõmu, vaid sageli ka pisaraid. Kolmas õpetaja jagas hiljuti loetud artiklit kiituse demotiveeriva mõju kohta. Kõik õpetajad said aega teemat õpilatega arutada, mõelda ja järgmise nädala koosolekul jõudsime otsusele, et lõpetame selle traditsiooni. Teavitasime vanemaid, iga õpetaja seletas oma klassi lastele, miks me selle muudatuse teeme, ja sellega lõppeski traditsioon suuremate vastulauseteta.

Teine näide. Üks algklasside toredamaid sündmusi oli “Raamatu nädal.” Õpetajad olid selle hoole ja armastusega loovalt ette valmistanud. Klassid kaunistasid klassiuksed vastavalt selle aasta teemale ja igal hommikul käisid lapsevanemad kodukeeltes lastele ette lugemas. Erinevatel päevadel toimusid veel etlused või näidendid klassides ja ise raamatu tegemine. Vahvad olid kaisukaru piknik, kus gümnaasiumi õpetajad oma lemmik lasteraamatuid ette lugesid, raamatu tegelaste kostüümide paraad ja õpetajate näidend. Nädal lõppes koolis ööbimisega, kus oli seiklusrada, jutuvestja külaskäik, disko ja taskulambi valgel lugemine. Me olime siiralt uhked selle vägevalt organiseeritud ürituse üle. Organiseerimine ja tegevused lõid mitmeks nädalaks tunniplaani sassi ja ööüritus pikendas ühe koolinädala laupäeva hommikuni. Üks hetk tegime pausi, et järele mõelda ja jõudsime otsusele, et hoolimata ürituse populaarsusest ja kasulikkusest lugemisrõõmu kasvatamisel, ei ole meil jaksu seda samas vormis teha. Järgmisel aastal jätsime ürituse täiesti ära. Teisel aastal korraldasid põhikooli õpetajad teaduspäevad. Tasapisi tulid lugemisrõõmu tõstvad tegevused tagasi, aga palju väiksemas mahus ja hajutatult. Võibolla mingil aastal saab “Raamatu nädalat” korraldada endises hiilguses, aga kindlasti mitte igal aastal.

Kolmas näide. Kodutööd algklassides olid lõputu peavalu kõigile. Õpetajad valmistasid nad ette. Mõne lapse ja lapsevanema arvates liiga palju, teiste arvates mitte piisavalt. Õpetajad pidasid järge, kes kodutööd tagastasid ja kes mitte, ning kes kui palju ja kui korrektselt vastanud oli. Õpetajad otsisid või koostasid kodutöid ise, serverid täitusid uute materjalidega, printerid ja koopiamasinad huugasid. Ühel kooliaastal oli ühe õpiringi lugemisvara raamat kodutöödest. See grupp luges, et teaduslikult ei ole leitud seost algklasside kodutööde ja õpitulemuste vahel, välja arvatud lugemises. Tegime koosoleku ja arutasime, mida see meie jaoks tähendas. Otsustasime, et iganädalast, igapäevast kodutööd me enam ei anna. Pidasime vajalikuks, et lapsevanemad jälgiks, et lapsed iga päev vähemalt kakskümmend minutit enda valitud raamatut loeks. Teiseks leppisime kokku, et kui ongi midagi vaja lõpetada, harjutada või lisaks uurida, siis anname need ülesanded vastavalt vajadusele ja ei nimeta seda kodutööks vaid õppimise jätkuks. Juhul, kui mõni vanem tahab kindlasti lastele lisaülesandeid, siis jagame, kust ülesandeid leida, aga ei hakka ise midagi looma või paljundama. Panime oma põhjendused ja põhimõtted kooli kodukorda kirja ning jagasime neid vanematega. Oodatud suurt protestilainet ei tulnud. Õpilastele seletasime õppimise põhimõtteid ja harjutamise vajalikkust, nii et kui oli vaja prantsuse keele sõnu või korrutustabelit harjutada, siis mitte selleks, et see oli ametlik kodutöö vaid sellepärast, et see aitas targemaks saada.

Meil õnnestus teha muudatusi loomulikult, vastavalt vajadusele ja suurema vaevata. Kujutan ette, et süsteemselt ja põhjalikult tegevustest loobumist läbi mõeldes, oleks võimalusi aega tagasi võita veelgi rohkem.

Terje Äkke on Arengusammude haridusjuht. Foto taskulambi valgel lugemisest Eesti Rahvusvahelises Koolis, foto autor Terje Äkke.