Miks õppejuhid võiks olla õpipartnerluse eestvedajad

Meisterõpetajaks olemine tähendab sageli ka esiõppijaks olemist. Enamik täiskasvanuid soovib õppida ja areneda, ning õpetajad pole siin erandiks. Samas võib isegi kõige suurema sooviga õpetajal olla keeruline end täiendada koolitöö kõrvalt. Osa õpetajaid otsib ise täiendkoolitusi või tegeleb iseseisva õppimisega, teised loevad erialakirjandust, osalevad õpiringides või kovisioonigruppides. Mõned rikastavad oma kogemusi uurimistööde, kolleegide tundide vaatlemise või teiste koolide praktikatega tutvumise kaudu. Paraku pole ükski neist meetoditest iseenesest piisav, et juurutada tõhusaid õpetamispraktikaid ja suurendada õpilaste arengule avaldatavat mõju.

Õpetajate professionaalset arengut toetavad kõige tõhusamalt kuus tõenduspõhist mehhanismi, mis keskenduvad individuaalsetele vajadustele ja võimaldavad aktiivset osalemist (Sims, S., Fletcher-Wood, H., O'Mara-Eves, A., Cottingham, S., Stansfield, C., Van Herwegen, J. and Anders, J., 2021.). Esiteks algab protsess sellest, et õpetaja valib enda vajadustest lähtudes arenguvaldkonna, eesmärgi või konkreetse sammu, mis loob tugeva aluse õppimisele. Teiseks on oluline mõtestada õppimise ja õpetamise aluspõhimõtteid, nt teadmised mälu, motivatsiooni, tähelepanu, mõtlemise toimimisest, et süvendada arusaama nende rakendamisest praktikas. Kolmandaks võimaldab heade näidete analüüs õpetajatel paremini mõista, kuidas teooriaid ja põhimõtteid klassiruumis ellu viia. Neljandaks toetab uute õpetamisviiside harjutamine, kohandamine ja kavandamine nende tõhusat rakendamist igapäevatöös.  Viiendaks tuleb aidata õpetajatel kujundada uusi harjumusi ja loobuda vanadest, mis enam ei vasta kaasaegsetele vajadustele. Kuuendaks annab kogu protsessi vältel tehtud sisuliste valikute võimalus õpetajatele suurema kontrolli ja motiveerituse oma arengu üle.

Kuigi koolitused ja õpiringid toetavad teooriate ja praktikate mõtestamist, kujundavad koostöökultuuri ja suurendavad kollektiivset tõhusust, vajavad õpetajad ka individuaalset tuge. Oluline on võimaldada neil harjutada uusi praktikaid, kuni need muutuvad harjumuseks. Ideaalis võiks koolis olla spetsiaalne töötaja, kelle ülesanne on igat õpetajat individuaalselt toetada eesmärkide seadmisel, plaanide tegemisel ja reflekteerimisel. Selline luksus pole aga paljudele koolidele kättesaadav.

Siin tuleb mängu õpipartnerlus – tõhus ja alahinnatud praktika, mis pakub õpetajatele struktureeritud ja koostöist õpiprotsessi, arvestades kõiki kuut arengut toetavat mehhanismi. Õpipartner loob turvalise keskkonna, kus õpetaja saab õppida ja areneda. Partner vaatleb tunde eelarvamustevabalt, analüüsib tunnivaatlusmärkmeid ning esitab küsimusi, mis aitavad õpetajal paremini mõista oma tegevuse mõju õpilastele. Ta suunab õpetajat valima väikeseid, tõenduspõhiseid samme, mis toetavad tõhusamat õpetamist, ning aitab neid samme praktikas katsetada ja lihvida. Õpipartner arvestab õpetaja varasemaid kogemusi, praeguseid vajadusi ja konkreetseid väljakutseid klassis.

Õpipartnerlus toetub täiskasvanud õppijate vajadusele siduda õpitut reaalse elu ja tööga. Individuaalne tugi motiveerib õpetajat, selgitab muutuste vajalikkust ja kasu ning näitab, kuidas uusi lähenemisviise klassis kohe rakendada.

Selleks et õpipartnerlus koolis juurduks, on vaja süsteemset lähenemist ja juhti, kes vastutaks protsessi eest. Õppejuht on siin võtmeisik, kuna ta vastutab juba õpetamise ja õppimise tulemuslikkuse eest. Õpipartnerluse rakendamine – alates vaatluste ja tagasisidekohtumiste süsteemi loomisest kuni õpetajate õpipartneriks olemise oskuste arendamiseni – peaks olema loomulik osa õppejuhi tööst. Tema ülesandeks on luua turvaline ja toetav õpikeskkond, kus koostöö, andmepõhine tegutsemine ja meisterlikkuse poole püüdlemine on igapäevaelu osa.

Õpipartnerluse juurutamine nõuab julgust, visiooni ja aega, kuid see on investeering, mis toob kasu kogu koolikogukonnale.

Kui teil tekkis huvi, kuidas õpipartnerlust koolis rakenada, võtke meiega ühendust.